Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Bremeni Torn ja Käik

Olen Bremeni torn, aga nimetatud nõnda mitte Põhja-Saksa linna, vaid siinse linna- kodaniku järgi, keda tunti ka Bremerina.

Mind ehitati 15. sajandi algul neljakorruselisena, ja nagu ikka siin linnas, hobuserauakujulise põhiplaaniga. Minu kõrvalnaaber, Munkadetagune torn, on tänagi alles, aga teiselt poolt jääb lähim säilinud kolleeg, Hattorpe- tagune torn, üsna kaugele. Vana vene kiriku juures asunud Väike Rannavärav ja torn on hävinud või lammutatud.

Keskajal olin ma tuntud kui Bremen de Vange Konge! Kahel alumisel korrusel asuski türm, kuhu pääses vanasti teiselt korruselt. Praegune, Vene tänava poolne sissepääs on tehtud palju hiljem. Vangla oli valgustuseta, väikeste õhuavade ja käimlaga ruum, seintes raudrõngad. Kolmas ja neljas korrus olid laskeavade ja kaminatega.

Kui ma 16. sajandil sain uue omaniku, hakati mind tema järgi Kampferbecki torniks kutsuma. Kuni 17. sajandini oli siin kahel alumisel korrusel endistviisi vangla, hiljem peeti seal püssirohu- ladu. Muide, vanglad on olnud mul ka kohe siinsamas üle tee, Vene tänava majades 23 ja 25. Nägin näiteks ka pealt, kuidas kommunistist plika Villu Klementi sealt majast vabariigi algus- aastail korstna kaudu põgenes. Ta nabiti küll kohe kinni, sest tahmasena torkas tänaval kohe silma. Tollal meil mustanahalisi siin uulitsail ei liikunud.

19. sajandi lõpul läksin naaberkinnistu omaniku, tsaariaja tsemendikuninga Girard de Soucantoni kätte, kes hakkas mind esialgu laohoonena kasutama. Seejärel liideti mind sellesama, rahvakeeli Suka-Antoni eluruumide laiendusena peahoonega. Sõjaajal sai kannatada minu ülaosa rinnatis, mis taastati küll kümme aastat hiljem. Villem Raam ja Rein Zobel, meie kunsti- ajaloo gurud, on arvanud, et minul pole kunagi katust olnud ja et platvormi kasutati katapuldi või kiviheitja alusena. Noh, nooremad ajaloolased arvavad nüüd, et siiski oli. Praegu olen ikkagi veel ilma n-ö peakatteta. Olen ka viimane torn, mille linn on nüüdseks korda teinud!

Siiasamasse kõrvale raiuti müüri sisse 19. sajandil uusgooti teravnurgaga väravakujuline läbimurre, mis viib Uut ja Vene tänavat ühendavasse Bremeni käiku. Seal on olnud eri aegadel nii baare kui ka restorane.