Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Hinke Torn

Mind ehitati 14. sajandi keskel hobuserauakujulisena linnamüüri Viru värava (Lehmporte ehk Savivärava) ja Kuraditorni vahele.

Hinke, Hinken, Hincken, Hindrik, Henken … – sajandite vältel on minu nime kirjutatud ikka väga mitmel moel. Olgu minu nimega kuidas on, aga minu juba peaaegu sada aastat kadunud naaber on kandnud ka Kuradi ema või Kuradi vanaema (Duveldoer, Tuefels-Grossmutter) nime. Kusjuures see tuli inimese, majaomaniku Johannes Duvelsmoderi nimest! Nagu ka minu nimi, mis arvatakse olevat pandud läheduses elanud raeteenri ja tallipoisi järgi.

Kui Toompeal olid kõigis tornides kohe algusest peale müüri sees keerdtrepid, siis siin all-linna tornides hakkas selline keerukus ilmnema alles 15. sajandi lõpus. Minul, täpsemini küll minu seina küljes, oli aga keerdtrepp, eraldi ehitisena. Seda enam ei näe, aga hea, et mind üldse veel näha on, sest olen igast küljest majade vahel. Veel 1930ndail taheti mind tõsimeeli sootuks lammutada!

Kuna minu ümber oli pinnas püdel – liivsavid ja saviliivad – ning vahetult müüri kõrval olid vallikraav ja Viru vesiveski paistiigi ülemine osa, tuli vundament siin rajada puitparvele ja ka vaiadele. Kogu see vedel värk ja niiskus tervikuna ei mõjunud aga müüride heaolule hästi. 1832. aastal läksin eravaldusesse. Ilmsesti kasutati mind pikalt laoruumina. Seejärel ehitati minu ümber ning läbi minu kehandi elamu- ja kontoripinnad.

Igatahes on rõõm tõdeda, et üsna hiljuti avati mindi viimaks taas avalikkusele. Nüüd tegutseb minu sees ja all ruumides tubli toitlustusettevõte, mille kliendid ka minu sisemist ilu näha saavad.

Ehituslugu. Aastail 1355–1360 ehitati kahekorruseline algtorn, mis 1455. aastal kõrgendati ning kohandati tulirelvade nõudmistele.