Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Kolm Munka

Taani Kuninga aias seisvad mungaskulptuurid viitavad ajalooliselt olulise hooviala lugudele ja legendidele ning elavdavad piirkonda. Simson von Seakylli (Aivar Simson) ja Paul Männi töö „Kolm“ sündis 2011. aastal linna korraldatud ideekonkursi käigus ja teostati 2015. aasta sügisel Kapiteli finantseerimisel. Taani Kuninga aias seisab kolm 2,5 meetri kõrgust pronksist munka: „Ootav munk“ Ambrosius, „Palvetav munk“ Bartholomeus ja „Jälgiv munk“ Claudius. Kujusid täiendab valguslahendus ja infotahvel linnamüüril.

Aed, mida kõige vanemates kirjades kutsuti lühikeseks mäeks (mons brevi) ning mis sarvena eendus pika mäe (mons longhi) ehk praeguse Toompea küljest, on kandnud keskajal ka Marstalli ehk Tööhoovi mäe ning 19. sajandist, juba erastatuna, Nestleri, Liemanni ja Sieversi aia nime. Hiljem Kuninga ja täna Taani Kuninga aia nime. 18. sajandi lõpust, kui siinseid aiaala ümbritsevaid torne elamuteks hakati kohandama, on teada mitu kummalist lugu. Selle põhjal võib piirkonda pidada linna külluslikemaks kummituste kantsiks. Kui linna vanimaks kummitustorniks võib pidada Tallitorni, siis kõige enam kummituslugusid on kogunenud Lühikese jala väravatornist, kus rohkem kui sajandi vältel asusid elukorterid. Levinuim kummitus ongi olnud munk või koguni mitu munka korraga. Enamasti on munk esinenud hiiglasliku valguskujuna, vahel palvetavana ning vahel manitsevate ja maailmaparanduslike sõnumite edastajana. Viimati nähtud munka 1980ndate keskel vana- linnapäevade aegu, kui poolakad väravatorni keskaegsesse vormi taastasid. Kultuuriloolane Jüri Kuuskemaa teab rääkida tornielanikust Arnold Kallasest, kes kord näinud koguni nelja munka korraga tantsimas. Selle põhjal ongi loodud, küll mitte nelja, vaid kolme munga kujud. Varem on munga või musta munga nimeks arvatud Justinust.

Väravatornis tegutseva vanamuusika ansambli Hortus Musicus juht Andres Mustonen lasi omal ajal maja õnnistada ja vaimudest puhastada, ning ehk seetõttu pole kummitused viimasel ajal enam ilmunud. Kuna aga väravatorn ühendab ajalooliselt üla-linna Toompead ja all-linna, siis arvatakse, et võimumängud tekitavad vastasseise. Ja vahel niivõrd ägedaid, et mungad peavad taas naasma palvetama.