Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Loewenschede Torn

Olin arvatavasti all-linna esimene nelja- korruseline ringmüüritorn. Nime sain raehärra Winant Louenschede järgi, kes siin müürilõigul kaitserajatiste ehitamise töid juhtis.

Aastal 1373 valmides olin ma taldmikult arvestades 15,5 meetrit kõrge. Torni pääses linnamüüri kaitse- käigult, mis on praegugi teisel korrusel nišina säilinud. Kasvasin veel ühe korruse võrra ja kosusin 15. sajandi kesk- paigaks nii, et olin endistviisi linna kõrgeim ja kogukaim torn. Mind nimetati juba Suureks torniks! Siis aga ehitati valmis linna esimene suurtükitorn Kiek in de Kök, mis ületas pikkuse ja läbimõõdu poolest kõiki teisi.

Kui mul (nagu kõigil kolleegidelgi) kaitseotstarve kadus, hakati mind 18. sajandi lõpul elukorteriteks ehitama. 19. sajandi lõpus elasid siin näiteks Revali tuletõrjemeistrid Barth ja Wagner
ning hiljem paljud teisedki linna tähtsad persoonid. Umbes pool sajandit tagasi sigines minu siseruumide pidevate ümber- ehituste tõttu suisa avariioht, nii et restauraatorid ehitasid minu sisse korruseid hoidvate tugipostide ning vahelagedega raudbetoonkarkassi. Taastati korruste algsed mõõtmed ja laskeavade süsteem.

1980. aastail kohandati mind loodavale Eesti Arhitektuuri- muuseumile, mille väljapanek 1990ndate esimeses pooles siin asuski. Praegu on siin aastaid tegutsenud keraamikud, kelle tarvis on paigaldatud korruseid ühendav keerdtrepp ja avatud ka taas Tornide väljaku poolne sissepääs.