Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Munkadetagune Torn

Sain oma nime asukoha järgi – seisan otse keskaegse linna ühe tähtsaima asutuse, dominiiklaste Püha Katariina kloostri taga.

Mustad mungad, jutlustajavennad või jumala koerad, nagu neid ka nimetati, olid linnarahvale olulised: nad oskasid ka eesti keelt ja õpetasid lihtrahvast ning olid muidu igati tegusad. Nad ehitasid hiigelkompleksi, mis hõlmas kloostriruume ja suurt kirikut. Katoliikluse- vastaseks kujunenud usupuhastuse tulek tegi aga munkade jalgealuse tuliseks, neil tuli lahkuda ja jumalakojale pandi tuli otsa. Olen isegi mitu korda põlenud – juba 1433. aasta kevadel põlesin linna hiigeltulekahjus –, nii et ma tean, millest räägin. Viimati olin veel 25 aastat tagasi punase kukega päris kimpus.

Rootsi ajal, 17. sajandil sain rahvasuus nime Süütenööride torn (Lunten Thurm), nimelt 18. sajandi lõpuni oli minu ruumides sõjamoonaladu. 19. sajandi algul mind erastati, nagu juhtus tollal ka paljude teiste tornidega. Siis rajati siia elukorterid ja laoruumid. 1970.–1980. aastail mind restaureeriti ja avati kohvik. Pärast 1993. aasta tulekahju seisin pikalt tühjana ja olin omandivaidluste objekt. Nüüd olen taas tipp-topp korda tehtud.

Ehituslugu. Algehitis valmis 1355. aastal, kõrgendati seda 1380. aastal, rekonstrueeriti 1437. aastal. Kuus korrust, kõrgus 21,7 m.