Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

NEITSITORN

Ajaloosügavustes, alates 14. sajandist on mind ikka nimetatud Meghede torniks, mis arvatakse tulenevat ehitusmeistri Hinze Meghedi nimest või maakeelsest sõnast „mägede“.

Püstitati mind ju nn lühikesele mäele (mons brevis), otse pika mäe (mons longhi) ehk tulevase Toompea kõrvale. Neitsitorni nimi hakkas levima alles 19. sajandil, kui baltisaksa ajaloolased hakkasid mind suupärasemalt Magde või Mädcheni ehk teenijatüdruku torniks kutsuma.

Olen linna ainuke kandilise põhiplaaniga kaitsetorn, mis selja poolt lahtine ehk ilma seinata. Praegu on seal klaasist sein- aknad. Olen siin linnas vististi aegade jooksul kõige rohkem ümber ehitatud torn! Kolmekorruselisest neljakorruseliseks katusega kaitsetorniks. Siis aga hoopis kahekorruseliseks elamuks all-linna suurima ja kauneima aia krooniks ning lõpuks jälle tagasi keskaegseks torniks.

Elumajaks ehitatuna ei näinud ma linna poolt vaadatuna üldse torni moodi välja, vaid olin kui hiigeltort oma pool- kaares eenduva klassitsistliku fassaadi ja suurte akendega. Siin elas kõiksuguseid tähtsaid inimesi: raudtee maaletooja ja seeläbi moodsa linna rajaja parun Alexander von Pahlen ning palju kunstnikke. Üks viimaseid kunstnikke, kes siin teisel korrusel elas, oli Karl Burman, meie esimene arhitekt ja akvarellist. Tema jooniste järgi pidi ju esimese vabariigi ajal siitsamast kõrvalt lammutatama see suur Nevski katedraal, tsarismi ja venestamise sümbol. See jäi aga ära ning 1970ndail lammutati hoopis Neitsitorni elamu ja mind taastati tornina. Laiemalt sain tuntuks siis, kui 1980. aastal avati siin Neitsitorni kohvik.

Räägitakse, et tornis kummitab – on nähtud mustas rõivas vanameest ja tüdrukut, kelle kohta liigub ka legend, et ta olla siia müüride vahele elusast peast maetud! Jutte on igasuguseid, ka seda on arvatud, et torn olnud Rootsi ajal lõbutüdrukute vangla. Üks siinne kinnipeetav, kole naine, sõlminud kuradiga lepingu, saanud seejärel klientide seas populaarseks, kuid lõpuks põletatud ta ikka nõiana ära. See ei ole vast küll tõsilugu.

Ehituslugu. Linna poolt kaarniššidega müüri vahele ehitati torn arvatavasti 1360. aastail. 15. sajandi keskel lisati neljas korrus ja katus ning torn saavutas praegu nähtava kõrguse.