Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Nunnadetagune Torn

Olen väike sadultorn või veidi peenemalt öeldes konsooltorn, mis nagu teisedki minu tüüpi kaitseehitised, näiteks Tallitorn või peaaegu minu naaber, Saunatorn, oleks nagu müüri peale istuma pandud.

Eriti pisike paistan oma võimsa naabri Loewenschede, aga ka teise naabri, Kuldjala torni kõrval. Muide, raehärra Louenschede juhatamisel valmisin minagi millalgi 1370ndate algul.

Enamik linna torne on nime saanud mõne isiku või asukoha järgi. Nii ka mina, keda esialgu kutsuti Nunnadetaguseks ärkliks (arkel ageter den Susteren), kuna seisin Mihkli nunna- kloostri tagahoovis. Õdedele laekunud rahaga mind ilmselt püsti pandi. Küllap ka nende, tsistertslastest nunnade kaitseks, mitte selleks, et ma vooruslike Kristuse pruutide tegemistel silma peal hoiaksin.

Kui minu ilu üles pildistatakse, siis ikka Tornide väljaku poolt, kust ma tänapäeval kõige paremini vaadeldav olengi. Kõigile meeldivad minu kaunid ümarkaared – need ühendavad kolme konsooli, mille abil ma müürile toetun.

Ehituslugu. Aastail 1372–1374 ehitatud algtorn oli linnamüürist 2 m kõrgem, jalamilt oli kõrgus 10 m. Ümberehituste käigus on lõpuks kõrgust kogunenud 20 m. Torni laius on ainult 3,2 m.