Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Paks Margareeta ja Suur Rannavärav

Olen meie linna tornide seas kuulsaim maamärk. Mina juba mere poolt tulijaile märkamatuks ei jää.

Ma pole küll nii kõrge kui mõni teine torn või kirikud, aga see-eest olen suur ja lai. Kahtluseta olen siin linnas kõige laiem ja kõige paksemate müüridega.

Olen ajaloo vältel kandnud mitut nime. Esialgu, 500 aastat tagasi, kui ma valmis sain, kutsuti mind ümmarguseks torniks ning siis Roosiaia uueks torniks. Roosiaed oli avalik aed, kus mööda Pikka tänavat tulnud ja väravast väljunud linnarahvas piknikuid pidas ja sadamamelu jälgis. 17. sajandi lõpul kandus mulle edasi Roosikrantsi nimi Toompea valli- värava suurtükitornilt, mis Rootsi bastioni muldkehasse maeti ja enam nime ei vajanud.

Arvatakse, et Paksuks Margareetaks ristisid mind 19. sajandi teisel poolel reidil loksuvates laevades igavlenud Vene mad- rused. Minu kohta on öeldud ka „mamma pojaga“ – viidates mu kõrval Suure Rannavärava teisel poolel asuvale väikesele tornile. See on küll minust vanem! Suure Rannavärava ees- väravaga olen ühendatud kolmandalt korruselt kulgeva käigu kaudu. Väraval oli kunagi ka langevõre, mis säilis kaua, kuni 1917. aasta tulekahjuni.

Legendide järgi olen Pika Hermanni armastatu. Miskipärast arvatakse, et ma olen pigem naissoost! Kui tõsiselt rääkida, siis olen olnud selle linna kõige võimsam suurtükitorn ja vägev tulepesa. Kokku oli minu kaitsekompleksis 32 laskeava suurtükkidele ja 124 käsitulirelvadele. Minu läbimõõt ulatub 25 meetrini. Kõige tugevam on alumise korruse müür –

selle paksus on 5,1 meetrit, ent vundamendi paksus ületab koguni 6 meetrit. Olgu saladuskatte all sosistatud, et linna pool, lõunaküljel, on mu seina paksus ainult veidi üle meetri. Alumise korruse siseruumi läbimõõt on 12,5 meetrit, ruumi pindala ületab seega tublisti 110 ruutmeetrit.

Ehitati mind koos uue Suure Rannavärava eesvärava ning Stoltingi tornini ulatuva zwinger’i ehk külgkaitsemüüriga. Väraval oleva vapitahvli loonud kiviraidur ja kindlustuste keeruka kompleksi ehitusmeister oli Gert Koningk.

450 aastat tagasi juunikuus tõi sõda Tallinna lahele Taani ja Lüübeki ühendatud laevastiku, kuhu kuulus 30 admiral Muncki juhtimise all olnud sõjalaeva. Taanlased süütasid või kaaperdasid kõik sadamas seisnud 150 laeva põhjen- dusega, et Rootsi ja Reval olevat püüdnud Narvas takistada Taani ja Moskva kaubavahetust. Laevadelt heideti pomme ka linna poole. Noh, siis sain isegi kõvemat vastutuld anda!

Bastionide ehitamise aegu kuhjati siia minugi ümber muld- valle, osa neist on ära lammutatud. Ka väravakompleksi lagunevaid torne lammutati. Tsaariajal sai minust sõja- moonaladu, 1830. aastal avati siin vangla ja 1877. aastal ehitati mind ümber kasarmuks. Noh ja siis liideti mind kivi- majaga, mis tehti ka linnavanglaks. 1917. aasta veebruaris lahvatasid siin tulekahju leegid välja igast uksest-aknast ning muudest avaustest.

Eesti ajal taheti mind teha kinoks või pöörleva põrandaga tantsuklubiks ja lõpuks linna puulaoks. Siis hakati ellu viima ajaloomuuseumi ideed. Siin otse minu küljes on tegutsenud ka linnamuuseum, aga eelkõige olen praegu tuntud kui aina huvitavamaks muutuv meremuuseum. Torni ümmargusele sisehoovile ehitasid Poola restauraatorid Moskva olümpia- mängudeks katuse, 1978. aastani kasvasid seal puud. Nüüd on võimalik minu katusekohvikust taas linna ja merd vaadata.

Ehituslugu. Aastail 1519–1532 püstitati suurtükitorn ning toimus värava- ja tervikkaitsekompleksi uuendamine ja ehitus.