Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Patkuli Trepp

Valmisin 1903. aastal romantikajanuliste jalutajate ja ringi patseerijate suureks rõõmuks. 20. sajandi algul oli jalutamine popp, sest nii sai näha teisi ja näidata iseend ning nautida ka „oh, neid vaateid, neid vaateid!“.

Võimalus tõusta vaateplatvormile ning imetleda 180 kraadi ulatuses avanevat linna- ja merevaadet sai turistide tõmbenumbriks. Tollal ei olnud ju Instagrammi, Facebooki ega isegi mitte televisiooni või raadiot. Nunne tänava algusest Toompea vaateplatvormini viis 157 trepiastet.

Tänapäeval ei mäletata sellest enam
õieti midagi, aga vanasti käis kõva arutelu minu nime ümber. Ühed arvasid, et mu nimi on saadud Rootsi riigi suure reeturi Johan Patkuli järgi. Tegelikult tuli nimi siin lähedal olnud muldkindlustusest, Patkuli reduudist, mis oli saanud nime ühe hoopis teise tegelase, Rootsi-aegse asekuberneri Dietrich Friedrich von Patkuli järgi.

Eesti ajal leiti, et ka tema nimi ei vajanuks jäädvustamist, sest Põhjasõjas laskis ta

enne venelaste saabumist eeslinnad
ära põletada, mistõttu tekkis linna üle- rahvastus ja katk levis hoogsamalt. See saigi sõjas saatuslikuks, sest linn andis alla ja langes venelaste kätte. Eks see ole küll tagantjärele tarkus. Endise aadlimaja õuele rajatud Patkuli vaateplatvormil on mälestuste järgi okupatsiooniajal ikka käidud mere poole õhkamas ja vabaduse märke igatsemas.

Kui vaadata trepi jalamilt trepikoridori keerutamist ning jõuda pilguga üles Toompeale, siis seal hakkab kõige enam silma muidugi vabariigi valitsuse uhkete sammastega hoone, mis ehitati aastail 1787–1792 krahv Jakob Pontus Stenbocki linnaresidentsiks. Hiljem on see ehitis olnud mitme omaniku, Toomkooli pansioni ja ka pikka aega kohtuhoone majutaja.