Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Pika Jala Väravatorn

Siit läks Toompea tee üles juba muinasajal. Vanasti oli see veel kitsam ja järsem.

Pikk jalg sai sõiduteeks, jalgsi saadi üla- ja all-linna vahet liikuda mööda Lühikest jalga. Siinkohal on hea meelde tuletada üht vana, konksuga viktoriiniküsimust: miks Tallinna linn lonkab? (Vastus: üks jalg on pikem kui teine!) Taani ajal liiguti siin hobuse seljas ning Rootsi ajast alates üha enam ka kaarikute ja tõldadega.

Kuigi 18. sajandi lõpus tehti tee laiemaks ja seda ka tasandati jõudumööda, tuleb öelda, et veel tsaariajal pidid kutsarid siin oma kõrgemat kutseoskuste kunsti näitama ja karjuma värava poole laskudes kõva häälega: „Ettevaatust!“ Värav teeb üsna ohtliku käänaku ning väljumine viib kohe kolmele ristuvale ja rahvarohkele tänavale. Siin on nähtud õnnetusi ja tunnistatud traagiliselt liikluses hukkunuid.

Päris algusajal sellel teel väravat polnud, aga koos all-linna kujunemisega pandi ka värav paika. Siit hakkan mina mängu tulema, kuigi esialgu torni värava kohal vahest polnudki, aga peagi ehitati värava peale puust torn, kust vahid said liiklejatel paremini silma peal hoida. Üla- ja all-linn ei saanud nimelt sugugi kõige paremini läbi. Pika jala tänava äärt mööda kulgevat kaitsemüüri, mis valmis 15. sajandil, on kutsutud ka usaldamatuse müüriks.

1380. aastal andis maavalitseja, ordumeister, viimaks loa mind kivitornina ehitada. Mind nimetati uhke nimega – Porta Longa Montis! Tingimuseks oli siiski, et kui seal üleval ordumeestele torn ikka üldse ei meeldi, tuleb see lammutada.

All-linlased panid värava kinni orduajal kell üheksa ja Rootsi ajal kell kümme õhtul. Üldiselt tsaariaja lõpu poole väravat enam
ei suletud ning all-linn ja ülalinn ühendatigi lõpuks tervikuks. Tõsi, esimese Eesti Vabariigi ajal pandi värav veel korra kinni! Nimelt suleti 1. detsembri ööl, kui kommunistid üritasid võimu haarata, minu värav viimast korda. Tegelikult, kui lähimälus sorida, siis ka 1991. aasta augustiputši sündmuste ajal suleti värava-ava, aga siis enam mitte väravaustega, mida pole juba ammu, vaid suure graniitkuubiga. See pidi ära hoidma Pihkva tankide võimaliku Toompeale tungimise. Päris hirmus oli aga 1995. aasta jõulude aeg, kui siin kõrvalmajas puhkes tule- kahju. Ka mina põlesin siis pealtpoolt tühjaks. Seepeale sain uue katuse ja tuulelipu!

Peale tornivahtide olen ma majutanud hiljem kõiksuguseid inimesi. Kui 19. sajandil elasid siin sõdurid, siis alates esimesest Eesti ajast on torn hakanud meeldima kunstnikele nii ateljee kui ka elukohana. Olen võõrustanud siin nii pika nimekirja jagu kunstnikke, et neid ei jõua vist ette lugedagi. Või teeks proovi: ühed esimesed olid kunstnikud Ludvig Oskar ja Ernst Hallop, aga veel on siin olnud kujur Juhan Raudsepp, maalikunstnikud Märt Bormeister, Olev Subbi, lastekirjanik ja kunstnik Edgar Valter, maalikunstnik Valdur-Olev Ohakas, graafik Peeter Ulas, maastikumaalija Oskar Ludvig, metallikunstnikud Heino Müller ja Tõnu Lauk, kunstnik, arhitekt ja luuletaja Leonhard Lapin ning kunstiajaloolane Juhan Maiste. Heinz Valk on siin ka kord korralikult ehmatanud, kui ta pärast üht lõunauinakut märkas vaikuses hõljuvat olendit, mis oli ilmselt kummitus.