Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Pikk Hermann

Olen liputorn, linnas kõige tähtsam, ja kõrgun üle kõige. Koos klintalusega on minu kõrgus üle 80 meetri, merepinnast üle 90 meetri. Teist sellist pole ei lähemal ega loodetavasti ka kaugemal.

Minu nimi tähendab pikka sõdalast või suurt pealikku! Kiek in de Kök muidugi vaidleb vastu, et on kõrgem, aga seda ju keegi ei näe, sest

see kerkib madalal ja maa seest. Pealegi, Kökil on väga kõrge kübar peas, mina aga olen üldse katuseta. Avatud tipukorrus on mul põhjusega. Kordan üle: olen liputornina mitte ainult linna, vaid kogu maa sümbol.

Lippe on minu otsa viidud ja sealt toodud lugematu arv. Sinimustvalge lipp heisati esimest korda 1918. aasta
12. detsembril ja see jäi sinna 1940. aasta suveni. Siis on seal olnud punast sirbi ja viisnurgaga ja punast haakristiga ning päris pikalt ka punast merelainetega. Ei tea, kas see on legend, aga räägitakse, et punkarid, kes siin nõukogude ajal mäe jalamil bastionitunnelites elutsesid, näpanud
neid ENSV lippe ja kasutanud voodilinadena. Nüüd on sinimustvalge lehvinud iga päev 1989. aasta 24. veebruarist saadik. (Muide, torni lipud, mis tehakse ilmastikukindlast kangast, nummerdatakse ja arhiveeritakse pärast kasutamist. Aasta jooksul vahetub harilikult kuus lippu.)

Olen ka kaunis – torni ülaosas on uhke ehe, eenduv laske- avadega rinnatis piginukk ehk mašikulii. Sellist pole Kökil ega ka kuulsal Paksul Margareetal. Viimasel küll kunagi oli. Paks Margareeta, keda legendilembid minu nooreks armastuseks peavad – on ju ta ikkagi üle sajandi noorem neiu –, oli vanal ajal võimsaim kaitsetorn. Armastusloo kohta võin öelda, et kõik oleneb inimestest ja nende romantikameelest. Lugu pajatab, et kuna kaks armunud torni kunagi kokku ei saa, siis on vanalinnas jalutajal võimalik mõlema torni seina puudutades ja seeläbi armastajad ühendades nende igatsust leevendada või värskendada. Vahel läheb hing tõesti soojaks, kui turistid mind puudutades Margareeta tervitusi edasi annavad!

Päris tuliseks kiskus meil mõlemal aga Vene revolutsiooni algul, kui 1917. aasta märtsis süüdati vanglad nii siinsamas Toompea kindluses kui ka Paksus Margareetas. Kindluses oli kubermanguvangla ja Margareeta torn oli linnavangla nr 2.

Algusaegadel täitsin ma eelkõige vahi- ja kaitsetorni ülesandeid ning siit kõrgelt võis näha kogu ordu- linnale vajalikku ala. Et vahtidel-valvuritel oleks mugavam, oli torn köetav – alumisel korrusel asus hüpokaustkütte põhimõttel töötanud kerisahi. Kui ahi oli kuumaks aetud, siis korstnalõõr suleti ja soe õhk tungis mööda uuristatud kanaleid alumiselt korruselt ülemistele. Olin linna üks esimesi rajatisi, milles sellist küttesüsteemi kasutati. Hiljem jäljendati seda mujal linna elamutes.

Ehituslugu. 1370. aastate algul nn suure linnuse edela- nurka püstitatud torn oli esialgu kolmandiku võrra praegusest madalam. Torni ehitati kolmes järgus alates 14. sajandi keskpaigast ja kõrgendati kuni 16. sajandi alguseni.