Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Pilstickeri Torn ja Trepp

Olen „nooleteritaja“, nagu mind vanas alamsaksa keeles nimetama hakati. Mind ehitati vägeva ordulinnuse Pika Hermanni ja Stür den Kerli järel kolmanda vahitornina.

Tüübilt olen müüri otsa istutatud sadultorn, täpsemini ripptorn ja uhkemini ešogett. Minu eeskujul ehitati veel samasuguseid Paide ordulinnusesse ja Padise kloostrisse. Minu asukohaks sai välismüüri loodenurk, et hoiaksin silma peal läänest ja põhjast läheneval vaenlasel. Just oli valmis saanud ordulinnuse uus välismüüri liin, seal, kus see tänagi kulgeb – kohe kõrge paeklindijärsaku ääre peal. Klindi alla kaevati lai ja sügav vallikraav, et vaenlast eemal hoida. Sõbralikumalt hakati kindlusele läheneda soovijasse suhtuma alles 1960ndail, kui siia rajati jalutajate

rõõmuks alt müüri jalamilt Toompea vaateplatvormile viiv trepp. Praegu olen tornina rohkem silmarõõmuks ja ilu- asjaks. Juba üle saja aasta tagasi kujundati minu päiseosa veelgi kaunimaks. Siiski püüan „nooleteritajana“ anda oma parima, et riigikogulased ja kantseleitöötajad ikka teravad pliiatsid oleksid.

Ehituslugu. 15. sajandi algul ehitatud, 16. sajandi keskel sõja- tegevuses kahjustatud, 19. sajandi lõpul ülaosa taastamise käigus muudetud.