Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Stoltingi Torn

Linna vanimad tornid olid ilmsesti värava- tornid, aga mina kuulun kindlasti vanimate tavatornide sekka. Peale Kiek in de Köki olen ma linnamüüris veel üks sõõrjas torn tavapäraste hoburauakujuliste kõrval.

Esialgu olin küll neljanurkse põhiplaaniga, ilmselt Taani- aegne rajatis ning esimene sadama kaitsetorn. Hiljem, umbes 1340.–1355. aastal ehitati minu lähedusse veelgi

kõrgem Suure Rannavärava torn. Sadam oli strateegiliselt tähtis objekt! Sestap ehitati ranna kaitseks mõni aasta hiljem sadamale veel lähemale üks torn. See seisis vahest praeguse trammipeatuse kohal, ent 16. sajandi hirmsate sõdade aegu see kadus.

Minust veel. 15. sajandi algul kerkisin all-linna kõrgtorniks. 19. sajandi alguses läksin eraomanike kätte, nagu ikka
tollal kaitsetornide saatuseks sai, ning mind ühendati kõrvalkinnistu hoonega. 1960. aastate lõpust saadik olid tollal uuenduslikke kataloogi- ja perfokaarte tootnud eksperimentaalkombinaadil Bit siin puhke- ja klubiruumid. Kõvast saunas vihtlemisest ja tualeti kasutamisest ning veetorude lekkimisest hakkas aga mind kandev liivakivi murenema ja välja uhtuma. Nagu eksperdid kindlaks tegid, ähvardas mind ümberkukkumine! Muide, varem arvati, et minu aluspind on kõva paas, aga võta näpust. Nüüdseks on, nagu öeldakse, meetmed võetud ja olukord kontrolli all. Saunatada aga siin muinsuskaitse enam ei luba.

Nüüd olen ma oma paarkümmend aastat olnud õpikute kirjastajate käes. Nemad teevad siia huvilistele vahel ka ekskursioone.