Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Tallitorn

Niimoodi on mind ikka nimetatud linna töökodade järgi, mis kohe siia minu juurde mäe alla kolisid, kui mina ja minu suurem naaber Neitsitorn koos meid ühendava müüriga linna kaitseks püsti saime.

See juhtus juba pea 650 aastat tagasi. Siinset tööhoovi nimetati marstalliks, mis tähendab hobuste talli, kuigi siin olid sepikojad, kus esialgu said suksud rauad alla, hiljem valmistati relvad ning veelgi hiljem valati kõik linna uhked kahurid ja kirikukellad.

Hoiatan, et minu miniatuurne ja päris armas välimus on petlik! Rootsi ajal, 17. sajandil kasutati mind vanglana. Linna- rahvale minu pakutud vanglakomfort ei meeldinud. Siin oli väga külm ja vange hoiti ahelais, et nad kaitseavade kaudu vabadusse ei lipsaks. Kui päevasel ajal võisid kinnipeetavad kaitseavadest imetleda Toompea pool uhkeid aadlinoori ja nende hobuseid, siis öösiti kogesid nad hoopis õõvastavamat vaatepilti: kongiseintest väljuvaid viirastusi.

Teada on üks neli sajandit tagasi elanud noorsandi, bürger- meistri poja Hans von Gerteni lugu. Tema süü oli, et ta oli ühele neiule armuvalus kihlust tõotanud, kuid jätnud hiljem, kire jahtudes lubaduse täitmata ning voorusliku neidise au sai haavatud. Hansu ema, kes siia kongi karistuse kandjale külla lasti, suisa minestas, kui poeg oma üleelamisi kirjeldas. Igatahes, kuna õudseid läbielamisi kaebasid ka teised, oli raekojas isegi kaalutud, kas mitte vanglat sulgeda. Sestap ongi just mind peetud Tallinna vanimaks kummitustorniks. Räägitakse, et meie kõik siin ühes naabertornidega oleme üldse linna külluslikem kummituste kants!

Kohe minu kõrvale (linna poolt vaadates vasakule) tehti siinse müürilõigu esimene läbimurre. See suleti pool sajandit tagasi, aga selle kaarnišiga jälg on heledama müürikivi tõttu nähtav tänagi. Seejärel tehti teiselt poolt minu kõrvalt suurem, tule- tõrjeautode ligipääsu võimaldav läbipääs.

Ehituslugu. 1370. aastail püstitatud konsool- ehk sadultorn
oli esialgu 9 m kõrge. 15. sajandi keskel sai torn linna poolele jalami koos trepikäiguga ja uue poolümara välisküljega ülaosa ning kõrgust oli juba 13 m. Tornil oli kaks kaitsekorrust, millest alumine oli seljapoolel avatud ja kirdenurgas asuva kaminaga. Alumise korruse kaitseavad olid omapärase kaldpõhjaga. Torni ülakorrus oli traditsioonilist laadi laskeavadega platvorm.