Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Toompea Nõlv

Olen Toompea, linna algus ja võimu kants.

Kõrge klint on kujunenud ammu, sadu miljoneid aastaid tagasi, ordoviitsiumi ajal. Siinse inimajaloo alguses võisin ma – paekivist lavasaar või pikk mägi, mons longa, nagu

mind esimestes kirjades tunti – olla suurem ja kõrgemgi. Siinset paekivi murti ehituseks. Lõunaküljel ja kunagi minuga ühendatud Tõnismäel on paekiht suisa kadunud.

Muistse aja mütoloogia järgi peab kohalik rahvas minu kõrgendikku Kalevi kalmuks, kivihunnikuks, mille tema lesk Linda kokku kandnud. Siia vana Kalevi hauasügavastesse olla peidetud kõiksuguseid aardeid, mida ka päriselus kuuldavasti otsimas käidud.

Tegelikult polnud ma kuni 19. sajandi lõpuni linna õiguslik osa, vaid valitseja maa. Rüütlid, aadel ja tähtsad kirikuisad on siia püstitanud uhkeid hooneid, mis on mitmel korral, erinevalt all-linnast, maha põlenud. Eriti suur põleng oli 17. sajandi lõpul ning alles 18. sajandil hakkasid siia kerkima uued aadlipaleed. Üksnes toomkirikus leidub seda kõige vanemat, Taani-aegset osa. Toomkirik ongi vast linna vanim säilinud ehitis.

Vahel minu paelava ka variseb ja väriseb ning mitu hoonet on muutunud varisemisohtlikuks. Aegade jooksul on Toompea nõlva siiski kindlustatud ja suures osas katab looduslikku klindipaljandit tugimüür.