Heidame Valgust Tallinna Vanalinnale

2019. aastal said Tallinna vanalinna müür ja tornid moodsa valguslahenduse, mis äratab need pimeduse saabudes justkui uuele elule. Nii sosistavad hooned meile lugusid pikast ja põnevast ajaloost, tuues valguse ja varjude abil esile oma väärikad vormid ja põnevad detailid.

Valgustuse nüüdisajastamise projekti finantseeris kinnisvaraettevõte Kapitel ning tegemist on ühe suurima erakapitali investeeringuga Tallinna linnaruumi. Valguslahenduse projekteeris ja ehitas Merko.

Projekti käigus sai uue valgustuse ligi 40 objekti ning paigaldati pea 600 LED-valgustit. Uued sooja valgustemperatuuriga LED-valgustid tagavad senise valguslahendusega võrreldes ligi 20kordse energiasäästu ning heidavad müüridele sooja ja õrna valguse, mis loob õdusa ja mõnusa miljöö.

Valgusprojekti autor on 2017. aastal Tallinna linna korraldatud ideekonkursi võitja Soome ettevõte Lighting Design Collective Oy ning võidutöö kontseptsioon on kui austusavaldus vanalinna ajaloo armidele ja fragmentidele, mida müürid väljendavad. Valgusarhitektid on sättinud paika valgustugevused, nurgad ja nivood, et tuua esile vanalinna algupärane olemus. Valgusprojekt annab paljudele vanalinna paikadele autentse ilme, tuues esile nende põneva ajaloo ning heites valgust ja varje detailidele, mida minevik on vorminud. Tähelepanu keskmesse on toodud detailid, mis rõhutavad hoonete isikupära ning tänu hoolikalt valitud valgustugevusele loovad linnaruumis hubase meeleolu.

Assauwe Torn

Esialgu ehitati mind kandilise ja kahe- korruselisena lõunamüüri välisküljele, aga peaaegu sada aastat hiljem murti müürist läbi, tehti mulle korrus juurde ning muudeti hoburauakujuliseks.

Väidetavasti saanud ma nime karjus Assauwe ehk Asso järgi. Ta võis olla ka eesti mees. Tõe nimel tunnistan, et hiljem on mind kutsutud majaomanike järgi ka Bevermansi ja Buchausi torniks. Palju hiljem, 19. sajandil asus minu esimese korruse ruumides hobusetall. Hiljem kolis torni konservatoorium ning 1934. aastast tegutseb Assauwe tornis ja sellega seotud hoones Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Minu taga asub ka sisehoov, mida kutsutakse Asso õueks või Karjase hooviks.

Ehituslugu. Rajatud aastail 1370–1380 ning kõrgendatud ja laiendatud 1455. aastal.

Bremeni Torn ja Käik

Olen Bremeni torn, aga nimetatud nõnda mitte Põhja-Saksa linna, vaid siinse linna- kodaniku järgi, keda tunti ka Bremerina.

Mind ehitati 15. sajandi algul neljakorruselisena, ja nagu ikka siin linnas, hobuserauakujulise põhiplaaniga. Minu kõrvalnaaber, Munkadetagune torn, on tänagi alles, aga teiselt poolt jääb lähim säilinud kolleeg, Hattorpe- tagune torn, üsna kaugele. Vana vene kiriku juures asunud Väike Rannavärav ja torn on hävinud või lammutatud.

Keskajal olin ma tuntud kui Bremen de Vange Konge! Kahel alumisel korrusel asuski türm, kuhu pääses vanasti teiselt korruselt. Praegune, Vene tänava poolne sissepääs on tehtud palju hiljem. Vangla oli valgustuseta, väikeste õhuavade ja käimlaga ruum, seintes raudrõngad. Kolmas ja neljas korrus olid laskeavade ja kaminatega.

Kui ma 16. sajandil sain uue omaniku, hakati mind tema järgi Kampferbecki torniks kutsuma. Kuni 17. sajandini oli siin kahel alumisel korrusel endistviisi vangla, hiljem peeti seal püssirohu- ladu. Muide, vanglad on olnud mul ka kohe siinsamas üle tee, Vene tänava majades 23 ja 25. Nägin näiteks ka pealt, kuidas kommunistist plika Villu Klementi sealt majast vabariigi algus- aastail korstna kaudu põgenes. Ta nabiti küll kohe kinni, sest tahmasena torkas tänaval kohe silma. Tollal meil mustanahalisi siin uulitsail ei liikunud.

19. sajandi lõpul läksin naaberkinnistu omaniku, tsaariaja tsemendikuninga Girard de Soucantoni kätte, kes hakkas mind esialgu laohoonena kasutama. Seejärel liideti mind sellesama, rahvakeeli Suka-Antoni eluruumide laiendusena peahoonega. Sõjaajal sai kannatada minu ülaosa rinnatis, mis taastati küll kümme aastat hiljem. Villem Raam ja Rein Zobel, meie kunsti- ajaloo gurud, on arvanud, et minul pole kunagi katust olnud ja et platvormi kasutati katapuldi või kiviheitja alusena. Noh, nooremad ajaloolased arvavad nüüd, et siiski oli. Praegu olen ikkagi veel ilma n-ö peakatteta. Olen ka viimane torn, mille linn on nüüdseks korda teinud!

Siiasamasse kõrvale raiuti müüri sisse 19. sajandil uusgooti teravnurgaga väravakujuline läbimurre, mis viib Uut ja Vene tänavat ühendavasse Bremeni käiku. Seal on olnud eri aegadel nii baare kui ka restorane.

Eppingi Torn

Mindki ehitati 1370ndail, kui linnas läks lahti üks ajaloo kiiremaid ja kestvamaid torniehitusbuume, mil valmis vähemasti tosin kui mitte enam kaitsetorni.

Liivimaal olid rahutud ajad ning oht oli õhus, kuigi hansa- linnana Reval ise muudkui kasvas ja rikastus. Praeguse nime sain ma torni ehitusjuhi, raehärra Tideman Eppinci (Thiderico Eppingh) järgi, aga 15. sajandil nimetati mind Oleviste pastoraadi taguseks torniks (thorn achter sunte Olaues wedeme). Täiskõrguse, üle 20 meetri ja katuse all kuus korrust, sain kätte 1530. aastaks. Sellisena püsisin veel 18. sajandil, mil siin oli püssirohuladu nagu paljudes teistes tornides. 19. sajandi teisel poolel torni sisemus lammutati. Eesti NSV ajal asus siin KGB ja siseministeeriumi katlamaja, ning mis tähelepanuväärne, väidetavasti põletati ses katlamajas 1980ndate lõpus „mitte- vajalikke“ dokumente. Võib-olla ka valgust kartvaid pabereid? Nõukogude ajal tehti torni sisse raudbetoonist kindlad vahelaed. 2005. aastal vuntsiti mind uuesti üle ning seejärel on mind kasutatud kõiksuguste näituste ja kultuuriürituste tarbeks. Siin on olnud ka keskaegse linnamüüri näitus.

Grusbeke-tagune Torn

Mind ehitati, et tugevdada müüri käänukohal asunud Renteni ja teiselt poolt Eppingi torni vahelist lõiku, kui linn hansakaubandusega ehk lihtsalt öeldes venelastele soola müümisega aina rikkamaks sai.

Kui vaadata mind väljastpoolt müüri, Suurtüki hoovi poolt, paistan suisa sõõrjas, kuid seest- poolt, Laboratooriumi tänavalt on hästi näha, et linnamüür lõikab kui kõõlu mööda mul tüki küljest ja teeb lamedaks. Nii nagu minu lähedal asuval Plate tornil, on minulgi esimene korrus silindervõlviga kaetud kõrge laoruum. Laskeavad on kõrgemal, teisel ja kolmandal korrusel.

Praegu tuntakse mind ära puittrepi järgi, mida mööda saab üles torni, aga see on minu külge poogitud üsna hiljuti. Midagi säärast oli siiski mul ka juba vanal ajal, kui sidusin siin eri aegadel ehitatud müürilõike. Trepist pääseb kohe teisele korrusele.

Ehituslugu. 1410. aastal ühes järgus püstitatud kolmekorruseline kaitsetorn.

Hellemani Torn

Mina olen naabertornidest noorem – Munkadetagune torn ja kunagine vägev Viru väravakompleks, millest on alles ainult paar eesvärava torni,
on oma pool sajandit vanemad.

Kui mind päris esimest korda kirjades mainiti, siis Hollemani tornina, edaspidi juba Hellemani tornina. Minu kolme korruse all oli iselaadne, sissepääsuta alusruum – tehtud ilmselt niiskuse tõrjeks. Kehva pinnase ja viletsa vundamendi tõttu vajusin koos külgneva müüriga ajapikku püsttasandi suhtes meetri võrra viltu. 1960ndail mind ja müüri toestati – praegugi on siin minu lähedal Müürivahe tänava lõigus, kus päeval tädid käpikuid ja kampsuneid müüvad, näha suured betoonist tugisambad. Veidi koledad need küll on, aga olen harjunud, sest need ajavad asja ära.

1980ndail seoti mind teisel pool müüri asuva Uue tänava Kinoliidu majaga. Sama ajal ehitasid poolakad siitsamast Viru värava poole kaitsekäigu, mida tosinkond aastat tagasi ka vastassuunas pikendati – nii et nüüd pääseb siit Helle- manist otse Munkadetaguse tornini. Veidi üle 10 aasta tagasi sain sisse ka uue keerdtrepi, nii et nüüd on hõlpsam üles-alla liikuda ning 200meetrist kaitsekäiku pidi Viru poole ja tagasi triikida.

Ehituslugu. Püstitatud 15. sajandi algul linnamüüri kõrgendamise ajal.

Hinke Torn

Mind ehitati 14. sajandi keskel hobuserauakujulisena linnamüüri Viru värava (Lehmporte ehk Savivärava) ja Kuraditorni vahele.

Hinke, Hinken, Hincken, Hindrik, Henken ... – sajandite vältel on minu nime kirjutatud ikka väga mitmel moel. Olgu minu nimega kuidas on, aga minu juba peaaegu sada aastat kadunud naaber on kandnud ka Kuradi ema või Kuradi vanaema (Duveldoer, Tuefels-Grossmutter) nime. Kusjuures see tuli inimese, majaomaniku Johannes Duvelsmoderi nimest! Nagu ka minu nimi, mis arvatakse olevat pandud läheduses elanud raeteenri ja tallipoisi järgi.

Kui Toompeal olid kõigis tornides kohe algusest peale müüri sees keerdtrepid, siis siin all-linna tornides hakkas selline keerukus ilmnema alles 15. sajandi lõpus. Minul, täpsemini küll minu seina küljes, oli aga keerdtrepp, eraldi ehitisena. Seda enam ei näe, aga hea, et mind üldse veel näha on, sest olen igast küljest majade vahel. Veel 1930ndail taheti mind tõsimeeli sootuks lammutada!

Kuna minu ümber oli pinnas püdel – liivsavid ja saviliivad – ning vahetult müüri kõrval olid vallikraav ja Viru vesiveski paistiigi ülemine osa, tuli vundament siin rajada puitparvele ja ka vaiadele. Kogu see vedel värk ja niiskus tervikuna ei mõjunud aga müüride heaolule hästi. 1832. aastal läksin eravaldusesse. Ilmsesti kasutati mind pikalt laoruumina. Seejärel ehitati minu ümber ning läbi minu kehandi elamu- ja kontoripinnad.

Igatahes on rõõm tõdeda, et üsna hiljuti avati mindi viimaks taas avalikkusele. Nüüd tegutseb minu sees ja all ruumides tubli toitlustusettevõte, mille kliendid ka minu sisemist ilu näha saavad.

Ehituslugu. Aastail 1355–1360 ehitati kahekorruseline algtorn, mis 1455. aastal kõrgendati ning kohandati tulirelvade nõudmistele.

Kiek In De Kök

Mina olen linna kuulsaim ja kõrgeim kaitsetorn ning esimene, mis ehitati tulirelvade ajastu nõudmiste kohaselt.

Pikk Hermann paistab kõrgem, aga on ka palju kõhnem, ja mis peamine, seisab kõrge klindi peal. Peale selle kuhjati minu ümber juba üle 300 aasta tagasi kokku palju pinnast ning kaks alumist korrust on maa alla maetud. Esialgu nimetati mind Bolemani sauna taguseks uueks torniks, 1577. aastal kasutati nime Kyck in de Kaeken ja 1696. aastast pärineb praegugi käibiv Kiek in de Kök, mis alamsaksa keeles tähendab „kiika kööki“. Minu kõrgelt kuuendalt korruselt võis vaadata lähedal asunud elumajade köökidesse või linna piirava vaenlase tegevusele tema „köögis“ ehk lähte- positsioonidel, näiteks Tõnismäel.

Tõsisemad tuleristsed sain ma Liivi sõjas, kui Ivan Julma väed 1577. aastal jaanuarist märtsini linna piirasid ning praeguse Kaarli kiriku kohalt kivi- ja raudkuulidega pommitasid. Kroonik Balthasar Russow kirjeldab, kuidas vaenlane torni nii ööl kui ka päeval tulistas, kuid ei suutnud sellele teha suuremat kahju,

Bastionide rajamise tõttu jäi minu korpus umbes 12 meetri jagu maa sisse. 18. sajandi teisel poolel kaotasin oma sõjalise tähtsuse ja läksin riigi valdusse. Siin hoiti muu varustuse hulgas ka püssirohuvaate ning mind nimetati püssirohutorniks.
19. sajandi esimesel poolel asus alumisel korrusel jääkelder. Tsaar Aleksander II andis mind Kaarli kogudusele ning siis rentisid siin ruume raskejõustikuklubi, arhiivihoidla ja muud. 1880ndail kaaluti, kas teha minust Toompea veetorn.

1930. aastail hakati arutama minu muuseumiks kohandamise võimalust. Siia tahtis kangesti elama tulla soome-eesti kirjanik Aino Kallas. 1958. aastal anti mind Linnamuuseumile. Nõukogude ajal olid siin ägedad fotonäitused, nii et mind nimetati ka fototorniks. Praegu olen koos naabertornidega kindlustustemuuseum. Siit saab mööda müürikäiku läbi Neitsitorni ja Tallitorni Lühikese jala väravatorni – ja vastupidi ka. See on linna pikim müürikäik!

Ehituslugu. Aastail 1475.–1483. ehitatud torn oli 33,2 m kõrgune ja kuni 17,3 m läbimõõduga sõõrjas kaitserajatis, mille müüride paksus ulatub 4 meetrini. Praegune kõrgus on koos 17. sajandil rajatud massiivse kahetonnise kaitsekatusega 49,4 m.

Kloostri Värav ja Müürikäik

Mind nimetatakse nii Kloostriväravaks (Klosterpforte) kui ka Suur-Kloostri väravaks ja isegi uueks Nunnaväravaks, kuigi võiksin tegelikult kanda õiguse ja uhkusega ka Wilhelm Neumanni värava nime.

Mecklenburgist pärit kaupmehe poeg Wilhelm Neumann oli üks helge aju, iseõppijast ajaloolane ja arhitekt, kes on teinud palju ära, et nii Revali kui ka Riia linna ajalugu tuntaks ja väärtustataks.

Olen ehitatud Neumanni kavandi järgi 19. sajandi lõpul, kui rajati Suur-Kloostri tänavat. Teravatipuline uusgooti värav koos kahe jalgväravaga murti Nunnatorni ja Saunatorni vahelisse müürilõiku, et vanalinna ja Balti vaksali vaheline liiklus kulgeks vabamalt. Nimelt oli selgunud, et praegusel Nunne tänaval olnud võimsa Nunnavärava kompleksi lammutamine – see lammutati lõplikult juba paar aastat enne seda, kui rongid hakkasid 1870. aastal Peterburist Revalisse liikuma – ei taga oodatud läbilaskevõimet.

Köismäe Torn

Linnale tüüpilise hoburauakujulise põhiplaaniga tornina olen ma olemas juba 1360. aastaist alates, kuigi Köismäetaguse tornina on mind esimest korda nimetatud alles üle sajandi hiljem.

Saksa nimi Reeperbahn ei tähenda siiski lõbumajade ala, nagu on Hamburgi linnas, vaid Revali linna köie- punumistöökodasid. Köismäe asum oli vanalinna ja Kalamaja vahel.

Nagu enamik minu naabertornisid siin Laboratooriumi tänava ja Tornide väljaku vahel, olen ka mina hästi säilinud ja kasutusel praegugi. Ainult minu kõrval asunud väike Lippe sadultorn kadus lõplikult 1933. aastal, kui müüri tehti läbimurdevärav, mis viib Aida tänavale. Minu ja Plate torni vahelt Suurtüki tänava kohalt murti juba sada aastat tagasi müür lihtsalt maha. No oleks võinud ka siin teha nii nagu Kloostrivärava puhul! Pika ajaloo vältel olen kuulunud sõja- väelastele või siseministeeriumile. Tore on aga see, et minust on tänapäeval saanud teatritorn. Siin tegutseb Linnateater ja teisedki on siin teatritükke esitanud.

Ehituslugu. Püstitati müüri lääneosa loodenurga kaitseks 1360. aastail, algkujul oli 13,3 m kõrge ja kolmekorruseline. Rekonstrueeriti aastail 1436–1437, mil välisseinad ehitati paksemaks ja kõrgendati 16 meetrini. Praegused viis korrust ning kõrguse 26,5 m sai torn aga 1520. aastail, mil lisati kaks kaitsekorrust. Alumised kolm korrust jäid laoruumideks.

Kolm Munka

Taani Kuninga aias seisvad mungaskulptuurid viitavad ajalooliselt olulise hooviala lugudele ja legendidele ning elavdavad piirkonda. Simson von Seakylli (Aivar Simson) ja Paul Männi töö „Kolm“ sündis 2011. aastal linna korraldatud ideekonkursi käigus ja teostati 2015. aasta sügisel Kapiteli finantseerimisel. Taani Kuninga aias seisab kolm 2,5 meetri kõrgust pronksist munka: „Ootav munk“ Ambrosius, „Palvetav munk“ Bartholomeus ja „Jälgiv munk“ Claudius. Kujusid täiendab valguslahendus ja infotahvel linnamüüril.

Aed, mida kõige vanemates kirjades kutsuti lühikeseks mäeks (mons brevi) ning mis sarvena eendus pika mäe (mons longhi) ehk praeguse Toompea küljest, on kandnud keskajal ka Marstalli ehk Tööhoovi mäe ning 19. sajandist, juba erastatuna, Nestleri, Liemanni ja Sieversi aia nime. Hiljem Kuninga ja täna Taani Kuninga aia nime. 18. sajandi lõpust, kui siinseid aiaala ümbritsevaid torne elamuteks hakati kohandama, on teada mitu kummalist lugu. Selle põhjal võib piirkonda pidada linna külluslikemaks kummituste kantsiks. Kui linna vanimaks kummitustorniks võib pidada Tallitorni, siis kõige enam kummituslugusid on kogunenud Lühikese jala väravatornist, kus rohkem kui sajandi vältel asusid elukorterid. Levinuim kummitus ongi olnud munk või koguni mitu munka korraga. Enamasti on munk esinenud hiiglasliku valguskujuna, vahel palvetavana ning vahel manitsevate ja maailmaparanduslike sõnumite edastajana. Viimati nähtud munka 1980ndate keskel vana- linnapäevade aegu, kui poolakad väravatorni keskaegsesse vormi taastasid. Kultuuriloolane Jüri Kuuskemaa teab rääkida tornielanikust Arnold Kallasest, kes kord näinud koguni nelja munka korraga tantsimas. Selle põhjal ongi loodud, küll mitte nelja, vaid kolme munga kujud. Varem on munga või musta munga nimeks arvatud Justinust.

Väravatornis tegutseva vanamuusika ansambli Hortus Musicus juht Andres Mustonen lasi omal ajal maja õnnistada ja vaimudest puhastada, ning ehk seetõttu pole kummitused viimasel ajal enam ilmunud. Kuna aga väravatorn ühendab ajalooliselt üla-linna Toompead ja all-linna, siis arvatakse, et võimumängud tekitavad vastasseise. Ja vahel niivõrd ägedaid, et mungad peavad taas naasma palvetama.

Kuldjala Torn

Olen üks vana Taani-aegne torn. Mind püstitati siia ilmselt aastail 1311–1320 linna läänemüüri olulise nurgatornina.

Kõige vanemal ajal on mind nimetatud „nunnade õue torniks“, aga ka „halva katusega torniks“. Varem olin linna poolt lahtise seinaga nagu Neitsitorn veel praegugi. 1422. aastal, kui linn nunnakloostrilt kaitsemüüri võõrandas, ehitati mind kõrgemaks ja tugevamaks. 1434. aastal, pärast seda, kui aasta varem kevadel oli Revali linna laastanud suur tulekahju, sain tuntuks Kuldjala tornina (de Guldene Voet).

Olen üldse üks läbi aja hästi säilinud torn, mis sest, et mõnel korral on huligaanid siin sees tulekahju korraldanud. Kuldjala torni kõrval on mind kutsutud ka Kodulinna torniks – sest mind kasutatakse teeneka Tiina Mägi juhitud Kodulinna liikumise näitusepaiga, loengu- ja kontserdiruumidena. Siin esineb ka Kuldjala lauluselts.

Torni alaosa müüri ümarkaarega nišš on üks eriline ja eristuv koht, kus armastatakse endid pildistada. Arvatakse, et siin on peetud ka mingeid salatseremooniaid.

Ehituslugu. Rajatud 1311. aastal, ümberehitused aastail 1370–1372, pärast 1422. aastat ja arvatavasti 1610. aastail, kui Kuldjala torni lõplikuks kõrguseks sai 22,5 m. Torni läbimõõt on u 10 m.

Kultuurihunt

Tallinnas Viru väljaku ääres tegutseva Nordic Hotel Forumi ees seisab 2,4 meetri kõrgune hundi pronkskuju, skulptuur „Kultuurihunt“.

Hunt on PÖFFi maskott ja valitud ka Eesti rahvus- loomaks. Ühtlasi tähistab välja seatud hundikuju sümboolselt Nordic Hotel Forumi ja kinnisvaraettevõtte Kapitel kultuurisõbralikkust, mis väljendub paljude kultuuriprojektide, sealhulgas Pimedate Ööde filmifestivali pikaajalises toetamises. Skulptuuri autor on Simson von Seakyll. Üksiku emahundi ulg täiskuu ajal, mis Simsoni kujus kehastub, kõneleb midagi kohaliku rahva individualismist, kuid hunt on ka karjaloom. Koostööta ei õnnestu ju midagi. Eesti mütoloogias ja muinasjuttudes, lugudes, legendides ja lauludes on hunt oluline osaleja.

Metsakutsu, võsavillem, hallivatimees, kriimsilm ja susi või ka libahunt. Erinevalt paljudest Euroopa maadest, kus hunt hävitatud, on Eestis susi siiani elav ja arvukalt esindatud ka metsades.

Laboratooriumi Tänav

Olen linna läänepoolse müüri äärne tänav, just nagu Müürivahe tänav teisel pool linna idapoolse kaitsemüüri ääres.

Olemegi mõlemad keskajast pärit kaitsekäigu tänavad. Kitsad, veidi pimedad ja salapärased. Meie müüri alaosas jooksevad siin-seal kui sisselõigatult gooti terava tipuga kaarnišid. Sellisena on see Ojamaa (Gotlandi) saare Visby linnamüüri moodi. Sedasi sai palju kive kokku hoida, aga müür nõrgemaks ei jäänud.

Oleme Müürivahe tänavaga ka omavahel nime käest kätte andnud. Varem olin Müüri tänav (Mauerstrasse), aga 1872. aastal sain Laboratoorimi tänavaks (Laboratorium- strasse). See nimi pandi suurtükiväelaste labori järgi – seal valmistati püssirohtu. Müüri tänav läks samal ajal aga teisele poole – Müürivahe tänavale. (Tegelikult olen Rootsi ajal ka Bastioni tänava nime kandnud. Siis olid siin teisel pool müüri muldkindlustused.)

Ulatun põhja pool Tolli ja Laia tänava ning lõuna pool Aida ja Kooli tänavani. Praegune Müürivahe tänav on küll pikem, aga minul on vana gootika hõngu palju enam – sellest saab igaüks aru, kui siia satub!

Loewenschede Torn

Olin arvatavasti all-linna esimene nelja- korruseline ringmüüritorn. Nime sain raehärra Winant Louenschede järgi, kes siin müürilõigul kaitserajatiste ehitamise töid juhtis.

Aastal 1373 valmides olin ma taldmikult arvestades 15,5 meetrit kõrge. Torni pääses linnamüüri kaitse- käigult, mis on praegugi teisel korrusel nišina säilinud. Kasvasin veel ühe korruse võrra ja kosusin 15. sajandi kesk- paigaks nii, et olin endistviisi linna kõrgeim ja kogukaim torn. Mind nimetati juba Suureks torniks! Siis aga ehitati valmis linna esimene suurtükitorn Kiek in de Kök, mis ületas pikkuse ja läbimõõdu poolest kõiki teisi.

Kui mul (nagu kõigil kolleegidelgi) kaitseotstarve kadus, hakati mind 18. sajandi lõpul elukorteriteks ehitama. 19. sajandi lõpus elasid siin näiteks Revali tuletõrjemeistrid Barth ja Wagner
ning hiljem paljud teisedki linna tähtsad persoonid. Umbes pool sajandit tagasi sigines minu siseruumide pidevate ümber- ehituste tõttu suisa avariioht, nii et restauraatorid ehitasid minu sisse korruseid hoidvate tugipostide ning vahelagedega raudbetoonkarkassi. Taastati korruste algsed mõõtmed ja laskeavade süsteem.

1980. aastail kohandati mind loodavale Eesti Arhitektuuri- muuseumile, mille väljapanek 1990ndate esimeses pooles siin asuski. Praegu on siin aastaid tegutsenud keraamikud, kelle tarvis on paigaldatud korruseid ühendav keerdtrepp ja avatud ka taas Tornide väljaku poolne sissepääs.

Munkadetagune Torn

Sain oma nime asukoha järgi – seisan otse keskaegse linna ühe tähtsaima asutuse, dominiiklaste Püha Katariina kloostri taga.

Mustad mungad, jutlustajavennad või jumala koerad, nagu neid ka nimetati, olid linnarahvale olulised: nad oskasid ka eesti keelt ja õpetasid lihtrahvast ning olid muidu igati tegusad. Nad ehitasid hiigelkompleksi, mis hõlmas kloostriruume ja suurt kirikut. Katoliikluse- vastaseks kujunenud usupuhastuse tulek tegi aga munkade jalgealuse tuliseks, neil tuli lahkuda ja jumalakojale pandi tuli otsa. Olen isegi mitu korda põlenud – juba 1433. aasta kevadel põlesin linna hiigeltulekahjus –, nii et ma tean, millest räägin. Viimati olin veel 25 aastat tagasi punase kukega päris kimpus.

Rootsi ajal, 17. sajandil sain rahvasuus nime Süütenööride torn (Lunten Thurm), nimelt 18. sajandi lõpuni oli minu ruumides sõjamoonaladu. 19. sajandi algul mind erastati, nagu juhtus tollal ka paljude teiste tornidega. Siis rajati siia elukorterid ja laoruumid. 1970.–1980. aastail mind restaureeriti ja avati kohvik. Pärast 1993. aasta tulekahju seisin pikalt tühjana ja olin omandivaidluste objekt. Nüüd olen taas tipp-topp korda tehtud.

Ehituslugu. Algehitis valmis 1355. aastal, kõrgendati seda 1380. aastal, rekonstrueeriti 1437. aastal. Kuus korrust, kõrgus 21,7 m.

Müürivahe Tänava Müürilõik

(munkadetaguse ja hellemani torni vahel)

Minu kõrval oli müüriäärne kaitsekäik, kus keskajal sagisid mustad mungad ja jutlustajad, kelle õpetustest linnarahval mitut moodi kasu oli.

Munkadelt sai abi hingehoiuks ning nad aitasid saada issanda õnnistust ja ajada ka täiesti praktilisi asju, näiteks, kui oli vajadus kellelegi kirja kirjutada – seda

muidugi ei pruukinud tavainimesel oma maises elus kunagi ette tulla. Hiljem on siin saginud sõjaväelased ning tänapäeval liiguvad turistid ja istuvad kõiksugused kauplejad.

19. sajandist alates ehitati siin müüriäärne elamuhooneid, kuure ja töökodasid täis, aga nõukogude ajal lõhuti enamik neist maha. Seda muinsuskaitse praegu enam teha ei lubaks! Midagi on siin ikka ka alles jäänud, aga üldiselt on teostunud soov eksponeerida müstilist gootikat, teravatipuliste kaar- nišsidega linnamüüri. Nende niššide arvelt sai omal ajal kõvasti kive säästa – teiselt poolt polnud ju vaenlasele näha, et müür on mõnes kohas õhem.

Ehituslugu. Rajatud 15. sajandi alguses, kõrgus 21,6 m, müüride paksus 2–3,2 m.

Müürivahe Tänava Müürilõik

(Harju värava ja Assauwe torni vahel)

Algul olin müüriäärne kitsas kaitsekäik, kuhu tavainimestel polnudki üldiselt asja ja ega nad tohtinudki niisama müüri ääres jõlkuda.

Siin liikus siiski ka lõbutüdrukuid, keda linna keskele ei tahetud lasta. Arvatakse, et siin läheduses oli suisa Punase Veski nimeline bordell. Lõbutüdrukud ei elanudki väga kehvasti. Kui raad nõudis teiste seas neiltki hobuste söödaks heinaniitmist, siis vikatiga vehkimise asemel eelistasid nemad oma normi täitmiseks raha anda.

500 aastat tagasi läks siin nurga taga asuv suur peavärav, Harju värav, kinni – selle ümber kuhjati muldvall. Siis jäi siin kaitsetänaval ikka väga vaikseks. Elu hakkas siinpool käima, kui paar sajandit hiljem värav taas avati. 19. sajandi algul hakkasid minu lähedusse kerkima eluhooned, kuurid ja töökojad. 1872. aastal sain nimeks Müüri tänav (Mauerstrasse).

Põnevam oli mul kuldseil 1930ndail, kui siia müüri sisse tuli restoran-ööklubi Dancing Paris. Laulurahvas eestlased keerutasid siin kuumimate bändide saatel jalgu nagu pöörased. Märtsipommitamise järel olid siin ainult varemed, kuigi linnamüür jäi terveks. Kui siia aga kerkisid stalinistlikud uusehitised, siis oli tänav korraga üle kahe korra laiem.

NEITSITORN

Ajaloosügavustes, alates 14. sajandist on mind ikka nimetatud Meghede torniks, mis arvatakse tulenevat ehitusmeistri Hinze Meghedi nimest või maakeelsest sõnast „mägede“.

Püstitati mind ju nn lühikesele mäele (mons brevis), otse pika mäe (mons longhi) ehk tulevase Toompea kõrvale. Neitsitorni nimi hakkas levima alles 19. sajandil, kui baltisaksa ajaloolased hakkasid mind suupärasemalt Magde või Mädcheni ehk teenijatüdruku torniks kutsuma.

Olen linna ainuke kandilise põhiplaaniga kaitsetorn, mis selja poolt lahtine ehk ilma seinata. Praegu on seal klaasist sein- aknad. Olen siin linnas vististi aegade jooksul kõige rohkem ümber ehitatud torn! Kolmekorruselisest neljakorruseliseks katusega kaitsetorniks. Siis aga hoopis kahekorruseliseks elamuks all-linna suurima ja kauneima aia krooniks ning lõpuks jälle tagasi keskaegseks torniks.

Elumajaks ehitatuna ei näinud ma linna poolt vaadatuna üldse torni moodi välja, vaid olin kui hiigeltort oma pool- kaares eenduva klassitsistliku fassaadi ja suurte akendega. Siin elas kõiksuguseid tähtsaid inimesi: raudtee maaletooja ja seeläbi moodsa linna rajaja parun Alexander von Pahlen ning palju kunstnikke. Üks viimaseid kunstnikke, kes siin teisel korrusel elas, oli Karl Burman, meie esimene arhitekt ja akvarellist. Tema jooniste järgi pidi ju esimese vabariigi ajal siitsamast kõrvalt lammutatama see suur Nevski katedraal, tsarismi ja venestamise sümbol. See jäi aga ära ning 1970ndail lammutati hoopis Neitsitorni elamu ja mind taastati tornina. Laiemalt sain tuntuks siis, kui 1980. aastal avati siin Neitsitorni kohvik.

Räägitakse, et tornis kummitab – on nähtud mustas rõivas vanameest ja tüdrukut, kelle kohta liigub ka legend, et ta olla siia müüride vahele elusast peast maetud! Jutte on igasuguseid, ka seda on arvatud, et torn olnud Rootsi ajal lõbutüdrukute vangla. Üks siinne kinnipeetav, kole naine, sõlminud kuradiga lepingu, saanud seejärel klientide seas populaarseks, kuid lõpuks põletatud ta ikka nõiana ära. See ei ole vast küll tõsilugu.

Ehituslugu. Linna poolt kaarniššidega müüri vahele ehitati torn arvatavasti 1360. aastail. 15. sajandi keskel lisati neljas korrus ja katus ning torn saavutas praegu nähtava kõrguse.

NEITSITORNI JA TALLITORNI ESINE MÜÜR

Meie oleme topeltmüür – kõrge müür ja madal müür.

õrgem müür ehitati 14. sajandi algul, esialgu madalama ja õhemana, kuid 15. sajandi algul tehti kõrgemaks ja paksemaks, et tulirelvadele kohandada. Siis aga tehti eelkaitseks kahuritule vastu ja suurtükkide paigaldamiseks tugimüür ehk parhammüür. See jooksis ühtepidi esialgu alla Kitsetornini, aga Kiek in de Köki valmides juba selleni. Kitsetorn on peaaegu hävinenud ning müüri kulgemine Kökini on pelgalt teerajana markeeritud.

Enne muldkindlustusi oli siinne Toompea ja müüri ees laiuv ala sügavam nõgu. 300 aastat tagasi, kui muldkindlustusi rajati, täideti see aga pinnasega. Nüüd on siin Komandandi park. 1970. aastail taastatud eenduva müüriosa ühest vanast laske- avast võivad romantilised jalutajad nüüd kui raamitult näha Ellen Kolgi dolomiitskulptuuri „Aadam ja Eeva“. Esialgu seisis seal originaal, aga vandaalide pärast, kes kippusid kunstniku tööd omavolitsi täiendama, viidi algupärane taies ära ning asemele toodi koopia.

Nunnadetagune Torn

Olen väike sadultorn või veidi peenemalt öeldes konsooltorn, mis nagu teisedki minu tüüpi kaitseehitised, näiteks Tallitorn või peaaegu minu naaber, Saunatorn, oleks nagu müüri peale istuma pandud.

Eriti pisike paistan oma võimsa naabri Loewenschede, aga ka teise naabri, Kuldjala torni kõrval. Muide, raehärra Louenschede juhatamisel valmisin minagi millalgi 1370ndate algul.

Enamik linna torne on nime saanud mõne isiku või asukoha järgi. Nii ka mina, keda esialgu kutsuti Nunnadetaguseks ärkliks (arkel ageter den Susteren), kuna seisin Mihkli nunna- kloostri tagahoovis. Õdedele laekunud rahaga mind ilmselt püsti pandi. Küllap ka nende, tsistertslastest nunnade kaitseks, mitte selleks, et ma vooruslike Kristuse pruutide tegemistel silma peal hoiaksin.

Kui minu ilu üles pildistatakse, siis ikka Tornide väljaku poolt, kust ma tänapäeval kõige paremini vaadeldav olengi. Kõigile meeldivad minu kaunid ümarkaared – need ühendavad kolme konsooli, mille abil ma müürile toetun.

Ehituslugu. Aastail 1372–1374 ehitatud algtorn oli linnamüürist 2 m kõrgem, jalamilt oli kõrgus 10 m. Ümberehituste käigus on lõpuks kõrgust kogunenud 20 m. Torni laius on ainult 3,2 m.

Nunnatorn

Olen väga vana, juba 14. sajandi algul rajatud torn, aga minu nimi läks keskajal kaduma. Alles 1738. aastal on mainitud nime Cyster-Thurm ehk Nunnatorn.

Olin alguses poolenisti sadultorn – lähedal oleva nunnakloostri pool maani ei ulatunud. Olen mitmel korral ümber ehitatud. Praegu on minu linnapoolsel küljel huvitav teravkaarne nišš. Ülejärgmisel, Kuldjala tornil aga on ümarkaarne nišš.

Olen pärast kaitsekohustuste kadumist täitnud nii püssirohu- kui ka viljalao ülesannet. Aastail 1958–1960 ehitati minu alaossa raudbetoontrepp, mille kaudu pääseb puidust kaitsekäigule ja Wilhelm Neumanni restaureetud rinnatisega kloostrimüüri kompleksi. Siit on võimalik jalutada Saunatorni kaudu kuni Kuldjala tornini.

Paks Margareeta ja Suur Rannavärav

Olen meie linna tornide seas kuulsaim maamärk. Mina juba mere poolt tulijaile märkamatuks ei jää.

Ma pole küll nii kõrge kui mõni teine torn või kirikud, aga see-eest olen suur ja lai. Kahtluseta olen siin linnas kõige laiem ja kõige paksemate müüridega.

Olen ajaloo vältel kandnud mitut nime. Esialgu, 500 aastat tagasi, kui ma valmis sain, kutsuti mind ümmarguseks torniks ning siis Roosiaia uueks torniks. Roosiaed oli avalik aed, kus mööda Pikka tänavat tulnud ja väravast väljunud linnarahvas piknikuid pidas ja sadamamelu jälgis. 17. sajandi lõpul kandus mulle edasi Roosikrantsi nimi Toompea valli- värava suurtükitornilt, mis Rootsi bastioni muldkehasse maeti ja enam nime ei vajanud.

Arvatakse, et Paksuks Margareetaks ristisid mind 19. sajandi teisel poolel reidil loksuvates laevades igavlenud Vene mad- rused. Minu kohta on öeldud ka „mamma pojaga“ – viidates mu kõrval Suure Rannavärava teisel poolel asuvale väikesele tornile. See on küll minust vanem! Suure Rannavärava ees- väravaga olen ühendatud kolmandalt korruselt kulgeva käigu kaudu. Väraval oli kunagi ka langevõre, mis säilis kaua, kuni 1917. aasta tulekahjuni.

Legendide järgi olen Pika Hermanni armastatu. Miskipärast arvatakse, et ma olen pigem naissoost! Kui tõsiselt rääkida, siis olen olnud selle linna kõige võimsam suurtükitorn ja vägev tulepesa. Kokku oli minu kaitsekompleksis 32 laskeava suurtükkidele ja 124 käsitulirelvadele. Minu läbimõõt ulatub 25 meetrini. Kõige tugevam on alumise korruse müür –

selle paksus on 5,1 meetrit, ent vundamendi paksus ületab koguni 6 meetrit. Olgu saladuskatte all sosistatud, et linna pool, lõunaküljel, on mu seina paksus ainult veidi üle meetri. Alumise korruse siseruumi läbimõõt on 12,5 meetrit, ruumi pindala ületab seega tublisti 110 ruutmeetrit.

Ehitati mind koos uue Suure Rannavärava eesvärava ning Stoltingi tornini ulatuva zwinger’i ehk külgkaitsemüüriga. Väraval oleva vapitahvli loonud kiviraidur ja kindlustuste keeruka kompleksi ehitusmeister oli Gert Koningk.

450 aastat tagasi juunikuus tõi sõda Tallinna lahele Taani ja Lüübeki ühendatud laevastiku, kuhu kuulus 30 admiral Muncki juhtimise all olnud sõjalaeva. Taanlased süütasid või kaaperdasid kõik sadamas seisnud 150 laeva põhjen- dusega, et Rootsi ja Reval olevat püüdnud Narvas takistada Taani ja Moskva kaubavahetust. Laevadelt heideti pomme ka linna poole. Noh, siis sain isegi kõvemat vastutuld anda!

Bastionide ehitamise aegu kuhjati siia minugi ümber muld- valle, osa neist on ära lammutatud. Ka väravakompleksi lagunevaid torne lammutati. Tsaariajal sai minust sõja- moonaladu, 1830. aastal avati siin vangla ja 1877. aastal ehitati mind ümber kasarmuks. Noh ja siis liideti mind kivi- majaga, mis tehti ka linnavanglaks. 1917. aasta veebruaris lahvatasid siin tulekahju leegid välja igast uksest-aknast ning muudest avaustest.

Eesti ajal taheti mind teha kinoks või pöörleva põrandaga tantsuklubiks ja lõpuks linna puulaoks. Siis hakati ellu viima ajaloomuuseumi ideed. Siin otse minu küljes on tegutsenud ka linnamuuseum, aga eelkõige olen praegu tuntud kui aina huvitavamaks muutuv meremuuseum. Torni ümmargusele sisehoovile ehitasid Poola restauraatorid Moskva olümpia- mängudeks katuse, 1978. aastani kasvasid seal puud. Nüüd on võimalik minu katusekohvikust taas linna ja merd vaadata.

Ehituslugu. Aastail 1519–1532 püstitati suurtükitorn ning toimus värava- ja tervikkaitsekompleksi uuendamine ja ehitus.

Patkuli Trepp

Valmisin 1903. aastal romantikajanuliste jalutajate ja ringi patseerijate suureks rõõmuks. 20. sajandi algul oli jalutamine popp, sest nii sai näha teisi ja näidata iseend ning nautida ka „oh, neid vaateid, neid vaateid!“.

Võimalus tõusta vaateplatvormile ning imetleda 180 kraadi ulatuses avanevat linna- ja merevaadet sai turistide tõmbenumbriks. Tollal ei olnud ju Instagrammi, Facebooki ega isegi mitte televisiooni või raadiot. Nunne tänava algusest Toompea vaateplatvormini viis 157 trepiastet.

Tänapäeval ei mäletata sellest enam
õieti midagi, aga vanasti käis kõva arutelu minu nime ümber. Ühed arvasid, et mu nimi on saadud Rootsi riigi suure reeturi Johan Patkuli järgi. Tegelikult tuli nimi siin lähedal olnud muldkindlustusest, Patkuli reduudist, mis oli saanud nime ühe hoopis teise tegelase, Rootsi-aegse asekuberneri Dietrich Friedrich von Patkuli järgi.

Eesti ajal leiti, et ka tema nimi ei vajanuks jäädvustamist, sest Põhjasõjas laskis ta

enne venelaste saabumist eeslinnad
ära põletada, mistõttu tekkis linna üle- rahvastus ja katk levis hoogsamalt. See saigi sõjas saatuslikuks, sest linn andis alla ja langes venelaste kätte. Eks see ole küll tagantjärele tarkus. Endise aadlimaja õuele rajatud Patkuli vaateplatvormil on mälestuste järgi okupatsiooniajal ikka käidud mere poole õhkamas ja vabaduse märke igatsemas.

Kui vaadata trepi jalamilt trepikoridori keerutamist ning jõuda pilguga üles Toompeale, siis seal hakkab kõige enam silma muidugi vabariigi valitsuse uhkete sammastega hoone, mis ehitati aastail 1787–1792 krahv Jakob Pontus Stenbocki linnaresidentsiks. Hiljem on see ehitis olnud mitme omaniku, Toomkooli pansioni ja ka pikka aega kohtuhoone majutaja.

Pika Jala Väravatorn

Siit läks Toompea tee üles juba muinasajal. Vanasti oli see veel kitsam ja järsem.

Pikk jalg sai sõiduteeks, jalgsi saadi üla- ja all-linna vahet liikuda mööda Lühikest jalga. Siinkohal on hea meelde tuletada üht vana, konksuga viktoriiniküsimust: miks Tallinna linn lonkab? (Vastus: üks jalg on pikem kui teine!) Taani ajal liiguti siin hobuse seljas ning Rootsi ajast alates üha enam ka kaarikute ja tõldadega.

Kuigi 18. sajandi lõpus tehti tee laiemaks ja seda ka tasandati jõudumööda, tuleb öelda, et veel tsaariajal pidid kutsarid siin oma kõrgemat kutseoskuste kunsti näitama ja karjuma värava poole laskudes kõva häälega: „Ettevaatust!“ Värav teeb üsna ohtliku käänaku ning väljumine viib kohe kolmele ristuvale ja rahvarohkele tänavale. Siin on nähtud õnnetusi ja tunnistatud traagiliselt liikluses hukkunuid.

Päris algusajal sellel teel väravat polnud, aga koos all-linna kujunemisega pandi ka värav paika. Siit hakkan mina mängu tulema, kuigi esialgu torni värava kohal vahest polnudki, aga peagi ehitati värava peale puust torn, kust vahid said liiklejatel paremini silma peal hoida. Üla- ja all-linn ei saanud nimelt sugugi kõige paremini läbi. Pika jala tänava äärt mööda kulgevat kaitsemüüri, mis valmis 15. sajandil, on kutsutud ka usaldamatuse müüriks.

1380. aastal andis maavalitseja, ordumeister, viimaks loa mind kivitornina ehitada. Mind nimetati uhke nimega – Porta Longa Montis! Tingimuseks oli siiski, et kui seal üleval ordumeestele torn ikka üldse ei meeldi, tuleb see lammutada.

All-linlased panid värava kinni orduajal kell üheksa ja Rootsi ajal kell kümme õhtul. Üldiselt tsaariaja lõpu poole väravat enam
ei suletud ning all-linn ja ülalinn ühendatigi lõpuks tervikuks. Tõsi, esimese Eesti Vabariigi ajal pandi värav veel korra kinni! Nimelt suleti 1. detsembri ööl, kui kommunistid üritasid võimu haarata, minu värav viimast korda. Tegelikult, kui lähimälus sorida, siis ka 1991. aasta augustiputši sündmuste ajal suleti värava-ava, aga siis enam mitte väravaustega, mida pole juba ammu, vaid suure graniitkuubiga. See pidi ära hoidma Pihkva tankide võimaliku Toompeale tungimise. Päris hirmus oli aga 1995. aasta jõulude aeg, kui siin kõrvalmajas puhkes tule- kahju. Ka mina põlesin siis pealtpoolt tühjaks. Seepeale sain uue katuse ja tuulelipu!

Peale tornivahtide olen ma majutanud hiljem kõiksuguseid inimesi. Kui 19. sajandil elasid siin sõdurid, siis alates esimesest Eesti ajast on torn hakanud meeldima kunstnikele nii ateljee kui ka elukohana. Olen võõrustanud siin nii pika nimekirja jagu kunstnikke, et neid ei jõua vist ette lugedagi. Või teeks proovi: ühed esimesed olid kunstnikud Ludvig Oskar ja Ernst Hallop, aga veel on siin olnud kujur Juhan Raudsepp, maalikunstnikud Märt Bormeister, Olev Subbi, lastekirjanik ja kunstnik Edgar Valter, maalikunstnik Valdur-Olev Ohakas, graafik Peeter Ulas, maastikumaalija Oskar Ludvig, metallikunstnikud Heino Müller ja Tõnu Lauk, kunstnik, arhitekt ja luuletaja Leonhard Lapin ning kunstiajaloolane Juhan Maiste. Heinz Valk on siin ka kord korralikult ehmatanud, kui ta pärast üht lõunauinakut märkas vaikuses hõljuvat olendit, mis oli ilmselt kummitus.

Pikk Hermann

Olen liputorn, linnas kõige tähtsam, ja kõrgun üle kõige. Koos klintalusega on minu kõrgus üle 80 meetri, merepinnast üle 90 meetri. Teist sellist pole ei lähemal ega loodetavasti ka kaugemal.

Minu nimi tähendab pikka sõdalast või suurt pealikku! Kiek in de Kök muidugi vaidleb vastu, et on kõrgem, aga seda ju keegi ei näe, sest

see kerkib madalal ja maa seest. Pealegi, Kökil on väga kõrge kübar peas, mina aga olen üldse katuseta. Avatud tipukorrus on mul põhjusega. Kordan üle: olen liputornina mitte ainult linna, vaid kogu maa sümbol.

Lippe on minu otsa viidud ja sealt toodud lugematu arv. Sinimustvalge lipp heisati esimest korda 1918. aasta
12. detsembril ja see jäi sinna 1940. aasta suveni. Siis on seal olnud punast sirbi ja viisnurgaga ja punast haakristiga ning päris pikalt ka punast merelainetega. Ei tea, kas see on legend, aga räägitakse, et punkarid, kes siin nõukogude ajal mäe jalamil bastionitunnelites elutsesid, näpanud
neid ENSV lippe ja kasutanud voodilinadena. Nüüd on sinimustvalge lehvinud iga päev 1989. aasta 24. veebruarist saadik. (Muide, torni lipud, mis tehakse ilmastikukindlast kangast, nummerdatakse ja arhiveeritakse pärast kasutamist. Aasta jooksul vahetub harilikult kuus lippu.)

Olen ka kaunis – torni ülaosas on uhke ehe, eenduv laske- avadega rinnatis piginukk ehk mašikulii. Sellist pole Kökil ega ka kuulsal Paksul Margareetal. Viimasel küll kunagi oli. Paks Margareeta, keda legendilembid minu nooreks armastuseks peavad – on ju ta ikkagi üle sajandi noorem neiu –, oli vanal ajal võimsaim kaitsetorn. Armastusloo kohta võin öelda, et kõik oleneb inimestest ja nende romantikameelest. Lugu pajatab, et kuna kaks armunud torni kunagi kokku ei saa, siis on vanalinnas jalutajal võimalik mõlema torni seina puudutades ja seeläbi armastajad ühendades nende igatsust leevendada või värskendada. Vahel läheb hing tõesti soojaks, kui turistid mind puudutades Margareeta tervitusi edasi annavad!

Päris tuliseks kiskus meil mõlemal aga Vene revolutsiooni algul, kui 1917. aasta märtsis süüdati vanglad nii siinsamas Toompea kindluses kui ka Paksus Margareetas. Kindluses oli kubermanguvangla ja Margareeta torn oli linnavangla nr 2.

Algusaegadel täitsin ma eelkõige vahi- ja kaitsetorni ülesandeid ning siit kõrgelt võis näha kogu ordu- linnale vajalikku ala. Et vahtidel-valvuritel oleks mugavam, oli torn köetav – alumisel korrusel asus hüpokaustkütte põhimõttel töötanud kerisahi. Kui ahi oli kuumaks aetud, siis korstnalõõr suleti ja soe õhk tungis mööda uuristatud kanaleid alumiselt korruselt ülemistele. Olin linna üks esimesi rajatisi, milles sellist küttesüsteemi kasutati. Hiljem jäljendati seda mujal linna elamutes.

Ehituslugu. 1370. aastate algul nn suure linnuse edela- nurka püstitatud torn oli esialgu kolmandiku võrra praegusest madalam. Torni ehitati kolmes järgus alates 14. sajandi keskpaigast ja kõrgendati kuni 16. sajandi alguseni.

Pilstickeri Torn ja Trepp

Olen „nooleteritaja“, nagu mind vanas alamsaksa keeles nimetama hakati. Mind ehitati vägeva ordulinnuse Pika Hermanni ja Stür den Kerli järel kolmanda vahitornina.

Tüübilt olen müüri otsa istutatud sadultorn, täpsemini ripptorn ja uhkemini ešogett. Minu eeskujul ehitati veel samasuguseid Paide ordulinnusesse ja Padise kloostrisse. Minu asukohaks sai välismüüri loodenurk, et hoiaksin silma peal läänest ja põhjast läheneval vaenlasel. Just oli valmis saanud ordulinnuse uus välismüüri liin, seal, kus see tänagi kulgeb – kohe kõrge paeklindijärsaku ääre peal. Klindi alla kaevati lai ja sügav vallikraav, et vaenlast eemal hoida. Sõbralikumalt hakati kindlusele läheneda soovijasse suhtuma alles 1960ndail, kui siia rajati jalutajate

rõõmuks alt müüri jalamilt Toompea vaateplatvormile viiv trepp. Praegu olen tornina rohkem silmarõõmuks ja ilu- asjaks. Juba üle saja aasta tagasi kujundati minu päiseosa veelgi kaunimaks. Siiski püüan „nooleteritajana“ anda oma parima, et riigikogulased ja kantseleitöötajad ikka teravad pliiatsid oleksid.

Ehituslugu. 15. sajandi algul ehitatud, 16. sajandi keskel sõja- tegevuses kahjustatud, 19. sajandi lõpul ülaosa taastamise käigus muudetud.

Plate Torn

Olen ehitatud aastail 1401–1410, kahe vanema ja auväärsema torni – Köismäe ja Eppingi vahele. Nime sain ma tornipealik Herbord Plate järgi.

Minu üle vaieldakse vahel, kas ma olen Tallinna tornide seas tüüpilise hoburauakujulise läbilõikega või võib mind nimetada juba peaaegu sõõrjaks. Noh, Laboratooriumi tänavalt, linnapoolsest servast on ju selgesti näha, et minu põhiplaanil on ringist üks segment ära lõigatud. Olen pikka aega olnud sõjaväelaste käes ning kaua tühjalt seisnud ja rentnikke oodanud. Vahel, eriti suvel siiski korraldatakse minu esimesel korrusel näitusi.

Ehituslugu. 1410. aastal valminud kolmekorruselise torni kõrgus on 24 m ja läbimõõt 9,75 m.

Renteni ja Grusbeke-taguse Torni Müürilõik

Kas minu paekivide vahelt võib leida jälgi või vähemasti hõngu ja aimu Tallinna linna vanimast teadaolevast müürist, 1265.–1282. aastal ehitatud Margareti müürist, mis on arheoloogidele olnud kui püha graal, mida jahtida?

Linnamüüri loodenurga käänukohta juba vast Taani ajal ehitatud Renteni torn, mis sai nime raehärra Arnds van Rentheni järgi, kerkis keskajal koguni neljakorruseliseks, kuid kaitsetähtsuse minetanuna hakkas lagunema mis kole. 19. sajandi lõpul see viimaks lammutati, et teha ruumi majaehitusele.

Kaua arvati, et torn on jäljetult hävinud. Tänu sellele aga, et mõni aasta tagasi lammutati linnamüüri küljes olnud hoonestus, tulid Lai tänav 49 maja seinast välja Renteni torni jäänused. Linnamüüriga kohtuva Laia tänava maja seinast paistab nüüd väljastpoolt vaadates selgesti välja Torni poolümar kontuur.

Saunatorn

Mind rajati aastail 1371–1372 väikese sadultornina ja ma kuulusin 1422. aastani koos müürilõiguga siinsele tsistertslaste ordu Mihkli nunnakloostrile.

Mihkli nunnaklooster oli aadlinaiste – leskede ja üksikpreilide – klooster, mis kauni legendi järgi rajati Taani kuninga Eriku ilmutusliku unenäo põhjal kohta, kus „leidub suvelgi lund“.

Pikka aega oli klooster väljaspool linnamüüri ning piiratud omaenda taraga, kuid uus rajatav linnamüür pidi kuninga erivoliniku, rüütel Jens Kanne juhtnööride järgi hõlmama ka nunnakloostrit. Tõsi küll, klooster pidi müüri ja tornid ehitama oma jõududega. See ei tähendanud, et nunnad ise müüri laduma hakkasid, kloostril olid oma varad ja maad, mille arvelt leiti kaitserajatiste ehitamiseks vajalik ressurss. Tsistertslaste mungad on küll väga suured ehitajad, aga nunnad teevad ikka traditsioonilist naiste käsitööd. On räägitud, et siinsed nunnad vahel õhtuti ka prassisid ja lõbutsesid – ning koos meestega!

Enne, juba 13. sajandil oli minu kohal nunnakloostri kolme ja poole meetri kõrgune ringmüür ning lähedal seisis naiste saun. Siit tuleb ka minu nimi. 1422. aasta ehitusel saavutas minu kivist osa 12meetrise kõrguse. Noil aegadel tekkis nunnadel suur tüli linna raega, sest naiste saun jäi siinse müüri kaitsetänavale ette ning raehärrad nõudsid selle lammutamist. Pidi sekkuma ordumeistergi! Lõpuks vana saun likvideeriti ja nunnad pidid endale uued pesemis- võimalused looma.

19. sajandil oli mu ülaosa varemeis ja see lammutati enne uuendamist 1898. aastal, mil see rekonstrueeriti lähedase Nunnadetaguse torni eeskujul.

Ehituslugu. Püstitati aastail 1371–1372 väikese sadultornina, kõrgendati ja moderniseeriti koos müüriga 1380. aastail, samuti 1422. aastal, mil torni kivist osa saavutas 12meetrise kõrguse. Lõpliku keskaegse kuju sai 15. sajandi keskel linna kaitsetornide uuendamise käigus. Esialgsest tornist on säilinud üksnes keskaegne alaosa.

Stoltingi Torn

Linna vanimad tornid olid ilmsesti värava- tornid, aga mina kuulun kindlasti vanimate tavatornide sekka. Peale Kiek in de Köki olen ma linnamüüris veel üks sõõrjas torn tavapäraste hoburauakujuliste kõrval.

Esialgu olin küll neljanurkse põhiplaaniga, ilmselt Taani- aegne rajatis ning esimene sadama kaitsetorn. Hiljem, umbes 1340.–1355. aastal ehitati minu lähedusse veelgi

kõrgem Suure Rannavärava torn. Sadam oli strateegiliselt tähtis objekt! Sestap ehitati ranna kaitseks mõni aasta hiljem sadamale veel lähemale üks torn. See seisis vahest praeguse trammipeatuse kohal, ent 16. sajandi hirmsate sõdade aegu see kadus.

Minust veel. 15. sajandi algul kerkisin all-linna kõrgtorniks. 19. sajandi alguses läksin eraomanike kätte, nagu ikka
tollal kaitsetornide saatuseks sai, ning mind ühendati kõrvalkinnistu hoonega. 1960. aastate lõpust saadik olid tollal uuenduslikke kataloogi- ja perfokaarte tootnud eksperimentaalkombinaadil Bit siin puhke- ja klubiruumid. Kõvast saunas vihtlemisest ja tualeti kasutamisest ning veetorude lekkimisest hakkas aga mind kandev liivakivi murenema ja välja uhtuma. Nagu eksperdid kindlaks tegid, ähvardas mind ümberkukkumine! Muide, varem arvati, et minu aluspind on kõva paas, aga võta näpust. Nüüdseks on, nagu öeldakse, meetmed võetud ja olukord kontrolli all. Saunatada aga siin muinsuskaitse enam ei luba.

Nüüd olen ma oma paarkümmend aastat olnud õpikute kirjastajate käes. Nemad teevad siia huvilistele vahel ka ekskursioone.

Tallitorn

Niimoodi on mind ikka nimetatud linna töökodade järgi, mis kohe siia minu juurde mäe alla kolisid, kui mina ja minu suurem naaber Neitsitorn koos meid ühendava müüriga linna kaitseks püsti saime.

See juhtus juba pea 650 aastat tagasi. Siinset tööhoovi nimetati marstalliks, mis tähendab hobuste talli, kuigi siin olid sepikojad, kus esialgu said suksud rauad alla, hiljem valmistati relvad ning veelgi hiljem valati kõik linna uhked kahurid ja kirikukellad.

Hoiatan, et minu miniatuurne ja päris armas välimus on petlik! Rootsi ajal, 17. sajandil kasutati mind vanglana. Linna- rahvale minu pakutud vanglakomfort ei meeldinud. Siin oli väga külm ja vange hoiti ahelais, et nad kaitseavade kaudu vabadusse ei lipsaks. Kui päevasel ajal võisid kinnipeetavad kaitseavadest imetleda Toompea pool uhkeid aadlinoori ja nende hobuseid, siis öösiti kogesid nad hoopis õõvastavamat vaatepilti: kongiseintest väljuvaid viirastusi.

Teada on üks neli sajandit tagasi elanud noorsandi, bürger- meistri poja Hans von Gerteni lugu. Tema süü oli, et ta oli ühele neiule armuvalus kihlust tõotanud, kuid jätnud hiljem, kire jahtudes lubaduse täitmata ning voorusliku neidise au sai haavatud. Hansu ema, kes siia kongi karistuse kandjale külla lasti, suisa minestas, kui poeg oma üleelamisi kirjeldas. Igatahes, kuna õudseid läbielamisi kaebasid ka teised, oli raekojas isegi kaalutud, kas mitte vanglat sulgeda. Sestap ongi just mind peetud Tallinna vanimaks kummitustorniks. Räägitakse, et meie kõik siin ühes naabertornidega oleme üldse linna külluslikem kummituste kants!

Kohe minu kõrvale (linna poolt vaadates vasakule) tehti siinse müürilõigu esimene läbimurre. See suleti pool sajandit tagasi, aga selle kaarnišiga jälg on heledama müürikivi tõttu nähtav tänagi. Seejärel tehti teiselt poolt minu kõrvalt suurem, tule- tõrjeautode ligipääsu võimaldav läbipääs.

Ehituslugu. 1370. aastail püstitatud konsool- ehk sadultorn
oli esialgu 9 m kõrge. 15. sajandi keskel sai torn linna poolele jalami koos trepikäiguga ja uue poolümara välisküljega ülaosa ning kõrgust oli juba 13 m. Tornil oli kaks kaitsekorrust, millest alumine oli seljapoolel avatud ja kirdenurgas asuva kaminaga. Alumise korruse kaitseavad olid omapärase kaldpõhjaga. Torni ülakorrus oli traditsioonilist laadi laskeavadega platvorm.

Toompea Nõlv

Olen Toompea, linna algus ja võimu kants.

Kõrge klint on kujunenud ammu, sadu miljoneid aastaid tagasi, ordoviitsiumi ajal. Siinse inimajaloo alguses võisin ma – paekivist lavasaar või pikk mägi, mons longa, nagu

mind esimestes kirjades tunti – olla suurem ja kõrgemgi. Siinset paekivi murti ehituseks. Lõunaküljel ja kunagi minuga ühendatud Tõnismäel on paekiht suisa kadunud.

Muistse aja mütoloogia järgi peab kohalik rahvas minu kõrgendikku Kalevi kalmuks, kivihunnikuks, mille tema lesk Linda kokku kandnud. Siia vana Kalevi hauasügavastesse olla peidetud kõiksuguseid aardeid, mida ka päriselus kuuldavasti otsimas käidud.

Tegelikult polnud ma kuni 19. sajandi lõpuni linna õiguslik osa, vaid valitseja maa. Rüütlid, aadel ja tähtsad kirikuisad on siia püstitanud uhkeid hooneid, mis on mitmel korral, erinevalt all-linnast, maha põlenud. Eriti suur põleng oli 17. sajandi lõpul ning alles 18. sajandil hakkasid siia kerkima uued aadlipaleed. Üksnes toomkirikus leidub seda kõige vanemat, Taani-aegset osa. Toomkirik ongi vast linna vanim säilinud ehitis.

Vahel minu paelava ka variseb ja väriseb ning mitu hoonet on muutunud varisemisohtlikuks. Aegade jooksul on Toompea nõlva siiski kindlustatud ja suures osas katab looduslikku klindipaljandit tugimüür.

Tornide Väljak

Siin toimub iga päev justkui linnamüüri tornide lakkamatu paraad!

Kui hakata lugema Nunne tänavalt ehk lõuna poolt, siis algab vaatemäng Nunnatorniga, järgnevad Saunatorn ja Kuldjala torn, Nunnadetagune torn ja Loewenschede torn ... siis tuleb väike hingetõmbehetk, katkestus kadunud Lippe torni kohal, kus on nüüd juba aastakümneid müüris sissepääs vanalinna. Uhke ülevaatus või – ärgem olgem tagasihoidlikud – suur spektaakel jätkub aga peagi Köismäe torniga, siis tekib Suurtüki tänava läbimurde kohal veel üks pisike paus ning seejärel näeb juba grande finale’na Plate, Eppingi ja Grusbeke-tagust torni. Võimas vaatepilt!

Muide, keskajal kuulus haljasala, nn Nunnakoppel, Püha Miikaeli kloostrile. 300 aastat tagasi, kui linnamüüri ümber hakati kuhjama pinnast, et rajada suurtükkide vastu bastionikindlustusi, pidi siia tulema suur Finlandia (Soome) bastion. Linnamüüri ümber kavandatud 11 bastioni asemel valmis lõpuks siiski ainult kolm, lähim oli siin Skoone bastion ehk praegune Rannaväravamägi.

Siiski kuhjati siia linnamüüri äärde pinnast päris kõvasti
nn Palmquisti reduudi nime all. 19. sajandi keskpaiku muld- vallid tasandati ja rajati haljasala, esialgu rendiheinamaana. Seejärel, 19. sajandi lõpus tehti siia Põllumajanduse Seltsi näituseplats. Ala ehitati täis mastaapseid puust näituse- hooneid, millest suurim, nn Rotund, hävis alles 1933. aasta tulekahjus. Sel ajal muudetigi endine „wäljanäituse platsi“ ala pargiks.

Pärast sõda, 1946. aastast kuni 1961. aastani oli väljaku
nimi Stalingradi väljak! Aastail 1950–1990 võis keskaegsete tornide ja linnamüüri taustal imetleda revolutsionääri ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Mihhail Kalinini kuju. Viimaseil aastail on siin müüride läheduses peetud ka rahvusvahelist lillefestivali.

Vene Tänava Müürilõik

Olen vanimaid ja väärikaimaid tänavaid – tuiksoon, mis linna algusaegadest peale ühendas turu ja sadama.

Tee viis mööda suurest Katariina kloostrist ja teiste kloostrite majadest, vene kaupmeeste hoovist ja pühakojast. Esialgu kutsutigi mind munkade järgi – platea Monachorum, Monnekestrasse. Mungad aga lahkusid siit usupuhastuse käigus pea 500 aastat tagasi. Rüüstes ja tules hävinud dominiiklaste kloostri endine viljaait muudeti relvalaoks (rüsthaus, arsenal). Sestap hakati seejärel tarvitama tänavanimena vahel ka Rüststrasse, aga ühtlasi tuli kasutusse ka Russ-Strasse ehk Vene tänav. Kadunud munki meenutati veel 19. sajandi algulgi, kui öeldi Mönchenstrasse.

1872. aastal hakkas kuberner nõudma, et tänavasildid oleksid kolmes kohalikus keeles, ning siis jäi saksa keeles esialgu kasutusse Rüststrasse, hiljem siiski Russ-Strasse, ja vene keeles Nikolskaja uulitsa, siinse vene kiriku nimepühaku Nikolai Imetegija järgi. Eesti keeles on mind kirjutatud ikka Vene tänav.

Tänavajooksu lõpukolmandikus, alates vene kirikust, kulgen piki keskaegset kaitsemüüri. Päris lõpusirgel on kaitsemüür 1970. aastail pikemalt välja puhastatud – ehk siinsed müüriäärsed hooned on lammutud. Selleks, et esitleda keskaegse gootika teemapargilikku paekivimüüri ja kaarniššidega ilupilti. Eriti kaunis olen õhtupoolikul, pärast tööpäeva, kui kauplejad on müüri äärest oma kimpsud-kompsud ja kampsikud-käpikud kokku kogunud ning koju läinud.

Wulfardi-tagune Torn

Mind nimetatakse Wulfardi-taguseks torniks siin läheduses elanud Wulffard Rosendali järgi, kes oli 1410. aastal torniülem.

Wulffard oli kaupmees ja endine Turu bürger- meister, aga Tallinna kolides sattus majandus- raskustesse ja võlgadesse ning pantis kodu ja läks Pirita kloostrisse ülalpeetavaks. Üsna pea kriipsutatigi tornipealike nimekirjas Wulffardi nimi maha, arvatavasti tema surma tõttu.

Minugi lugu on veidi kurb. Praegu on minust näha üksnes ühe korruse jagu, aga kunagi olin vast neljakorruseline! Seoses kohe siia naabrusse siginenud Suure Rannavärava eesvärava suurtükitorni ehk Paksu Margareeta valmimisega 1529. aastal ja seejärel bastionide rajamisega, kaotasin oma sõjalise tähtsuse ning mind jäeti täitsa hooletusse ja lagunema.

Pärast 1757. aasta peetripäeva (29. juuni) suurtulekahju,
kui põles maha minu lähistele 30 aastat varem püsti pandud Peeter I linnapalee ja tegelikult terve kvartal, märgitakse ka mind kui põlenud püssirohutorni. Püssirohtu siin enam ei säilitatud, sest muidu poleks minust ilmselt niigi palju säilinud. 1870. aastal lammutati mind kuni müüri kõrguseni, misjärel kasutati mind ainult veskimeister Wilhelmi krundile (praegune Tolli 4) viiva võlvitud läbikäiguna. Pärast 1980. aastate lõpul toimunud restaureerimist olen aga Tallinna Linnaarhiivi kasutuses. Lõpp hea, kõik hea.

Ehituslugu. Püstitatud 1370. aastal, algkujul poolringikujulise põhiplaaniga. 1450. aastaks ehitati täiskõrguseks (ilmsesti neljakorruseliseks) ja hobuserauakujuliseks.