Foto
Tiit Veermäe
Enne Pärast

Wulfardi-tagune Torn

Mind nimetatakse Wulfardi-taguseks torniks siin läheduses elanud Wulffard Rosendali järgi, kes oli 1410. aastal torniülem.

Wulffard oli kaupmees ja endine Turu bürger- meister, aga Tallinna kolides sattus majandus- raskustesse ja võlgadesse ning pantis kodu ja läks Pirita kloostrisse ülalpeetavaks. Üsna pea kriipsutatigi tornipealike nimekirjas Wulffardi nimi maha, arvatavasti tema surma tõttu.

Minugi lugu on veidi kurb. Praegu on minust näha üksnes ühe korruse jagu, aga kunagi olin vast neljakorruseline! Seoses kohe siia naabrusse siginenud Suure Rannavärava eesvärava suurtükitorni ehk Paksu Margareeta valmimisega 1529. aastal ja seejärel bastionide rajamisega, kaotasin oma sõjalise tähtsuse ning mind jäeti täitsa hooletusse ja lagunema.

Pärast 1757. aasta peetripäeva (29. juuni) suurtulekahju,
kui põles maha minu lähistele 30 aastat varem püsti pandud Peeter I linnapalee ja tegelikult terve kvartal, märgitakse ka mind kui põlenud püssirohutorni. Püssirohtu siin enam ei säilitatud, sest muidu poleks minust ilmselt niigi palju säilinud. 1870. aastal lammutati mind kuni müüri kõrguseni, misjärel kasutati mind ainult veskimeister Wilhelmi krundile (praegune Tolli 4) viiva võlvitud läbikäiguna. Pärast 1980. aastate lõpul toimunud restaureerimist olen aga Tallinna Linnaarhiivi kasutuses. Lõpp hea, kõik hea.

Ehituslugu. Püstitatud 1370. aastal, algkujul poolringikujulise põhiplaaniga. 1450. aastaks ehitati täiskõrguseks (ilmsesti neljakorruseliseks) ja hobuserauakujuliseks.